Pererahva koputab ärkvele valge-toonekurg

Foto: Erakogu

Roosna-Alliku vallas Tännapere külas elav pere on sel suvel pidanud ärkama hakkama päikesetõusul, kui terrassiuksele tuleb koputama valge-toonekurg.

Perenaine Kairi Lass selgitas, et kureperel on pesas kolm poega ning sel ajal, kui ema poegadega pesas on, käib isaslind neil tihti terrassil. Kuigi osa tuttavaist naljatab, et selle aasta suvi on nii külm, et isegi toonekured tahavad tuppa, teised jälle soovitavad põõsaste alused üle vaadata, et äkki on toonekurg kedagi sinna jätnud, pole nad linnule siiski ust avanud.

«Arvame, et ta on meie peale kuri. See oli ju enne meie tulekut tema piirkond,» arvas Lass.

Maja kerkis krundile eelmise aasta kevadel. «Enne seda oli siin peopidamiseks katusealune, mille maast laeni akna taga lind samuti toksimas käis,» lisas ta.

Sel suvel toksib kurg aga terrassi ukse taga. Esimene äratus on 4.30 paiku ja aeg-ajalt on perenaine sunnitud ukselt verd pühkima.

Kureperest on Lassil veidi kahjugi, sest ilmselt on see pesa majast umbes 100 meetri kaugusel põllul murdunud puu otsas olnud aastaid. «Toonekurg jalutab õuel ringi nagu omas kodus. Lilled talle ei meeldi, käib neid rapsimas, maha jätab endast suured kakalärakad,» kirjeldas ta.

Lass tõdeb, et aeg-ajalt suudab lind ka päris pahandust tekitada – näiteks toksis ta autole kriimud ning naine ei taha mõeldagi päevale, kui terve pesakond õuele tuleb.

Eesti ornitoloogiaühingu valge-toonekure projekti koordinaatori Margus Otsa ütlust mööda juhtub üsna tihti, et valge-toonekurg õuele jalutama tuleb. «Tavaliselt on põhjus selles, et ta leiab sealt toitu,» selgitas ta. Mitte mingil juhul ei tohiks linnule hakata süüa pakkuma, siis võib juhtuda, et järgmised aastad külastab õue kogu pesakond. «Valge-toonekurg on üsna pika elueaga lind ja kui ta harjub inimestelt süüa saama, jääbki ta õuele käima,» lausus Ots.

See, et ta just varahommikul tuleb, on spetsialisti selgitusel seotud linnu eluviisiga – on ju piisavalt valgust toiduotsinguteks juba enne päikesetõusu. Valge-toonekurg toitub põhiliselt putukatest, hiirtest ja konnadest ehk nendest, keda suudab alla neelata.

Terrassiuksele koputamise põhjus on Otsa meelest seotud sealt nähtava peegeldusega. «Talle on see ju uus koht, ilmselt näeb ta uksel peegeldust, mida peab teiseks linnuks, kellega tuleb võidelda.» Sellele viitavad Otsa ütlust mööda ka vereplekid klaasil. Hommikuste koputavate äratuste ja vereplekkide vältimiseks soovitas ta ööseks aknad väljastpoolt katta millegagi, mis kaotaks klaasi peegelduse. Vajadus selle järele kaob õige pea, sest varsti muutuvad kurepojad lennuvõimeliseks ning parved lahkuvad Eestist juba augusti lõpuks.

Selleks, et valge-toonekurg aias pahandust ei teeks, võib teda õuelt eemale peletada. «Ikka mitu korda võiks proovida kas teki või linaga vehkida, et ta õuealalt lahkuks,» julgustas ta. Otse pesa alla trügida siiski ei maksa, kuid sajakonna meetri kaugusel olev pesa on tema kinnitusel piisavalt kaugel, et linnud ei tohiks end inimeste tegevusest häirituna ega ohustatuna tunda.

Kui 1954. aastal oli valge-toonekurg Eestis suhteliselt harv pesitseja ja neid oli natuke üle 300 paari, siis 1984. aastal juba 1400 paari. 2015. aastal loetlesid linnuvaatlejad 4500–5500 valge-toonekure paari. Otsa andmeil tõusis arvukus tublisti sajandivahetusel ja on viimased kümmekond aastat püsinud pigem stabiilsena.