Süstimisest sõltuv elu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Kadri Laube

Noore neiu elu muutus päevapealt, kui ta tosina aasta eest haiglaseinte vahele sattus. Selgus, et terve ülejäänud elu saadab teda ravimatu haigus, mille ohjamiseks peab ta end iga päev süstaldega torkima hakkama.

Andra Lepper (22, pildil) oli sel 2005. aasta novembrikuu päeval kümneaastane. Tüdruk ei teadnud siis veel, mida tähendab tal äsja diagnoositud diabeet ja kuidas see ta elukorraldust muudab. «Ma mäletan, et mina olin sellel diagnoosi väljaütlemise hetkel täiesti tuim, aga mu ema läks palatist välja ja siis ta vist nuttis seal,» meenutas ta.

Tol ajal neljandas klassis õppinud Lepper pidi kiirelt diabeeti, enda keha ja süsivesikute koguseid toidus tundma õppima, sest koolis ja mujal kodust kaugemal olles tuli ta haigusega omal käel hakkama saada. Lepperil on esimese tüübi diabeet ehk ta kõhunääre ei tooda insuliini, mida on vaja glükoosi imendumiseks verest rakkudesse. Et rakud nälga ei jääks, peab ta insuliini endale pidevalt süstima.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles