Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Uhke kingitus Eesti suureks juubeliks jõudis kohale

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

«Notsu, see on suurepärane idee. See on just see, mida Iiah vajab, et rõõmsaks muutuda. On võimatu olla kurb, kui sul on õhupall,» teatab karupoeg Puhh, kui nad arutavad sõbra sünnipäevakingitust.

Eestigi saab sajandaks sünnipäevaks õhupalli – 20 meetri kõrguse, millega Puhhi moodi taevaavarustes pilve mängida. Punase asemel on värvideks aga sinine, must, valge ja hall.

Kui Notsul oli endasuurune õhupall kodust võtta, siis lennundusklubi Keelutsoon kingitus läks maksma oluliselt rohkem. See on ka oluliselt suurem.

Ainuüksi pall ise ehk «kotitäis riiet», nagu klubi juht Jaano Rässa aasivalt ütleb, maksis 25 000 eurot. Klubi omal jõul poleks seda osta suutnud, suurtoetus laekus LEADER-meetmest MTÜ Järva Arengu Partnerid (JAP) kaudu. Ligi 5000eurost omaosalust aitasid katta lennundusklubi liikmed. Olemasoleva korvi, põleti, navigatsiooni- ning sideseadmete uuendamine maksaks Rässa ütlust mööda vähemalt sama palju.

Kuumaõhupalle valmistab maailmas ainult neli tehast, millest kolm asuvad Euroopas. Tšehhis Brnos asuv 30 töötajaga tehas on maailma moodsaim. «Suhtlesime ka Hispaania ja Suurbritannia tehasega, kuid tšehhide pakkumine oli parim,» lausus Rässa. Tšehhid on ka ainsad, kes ise palliriiet toodavad – maailmas ainulaadsest ja ülimalt vastupidavaks peetavast Kubičeki polüestrist on ka Keelutsooni pall.

JAPi tegevjuht Silva Anspal ütles, et kuumaõhupall on uue rahastusperioodi jooksul olnud kindlasti üks uhkemaid investeeringuid, mida neil on õnnestunud toetada. Kuigi komisjon hindab taotlusi eraldi, ei tekkinud tema kinnitusel kellelgi kahtlust ettevõtmise vajalikkuses. Lisaks avaldas muljet idee innovaatilisus, Jaano Rässa kompetentsus ning hästi ette valmistatud projekt.

Rässa täpsustas, et esimesed ja seni ainsad uued kuumaõhupallid tõi taasiseseisvunud Eestisse 1992. aastal siinne kuumaõhupallinduse eestvedaja Sergei Usanov Venemaalt. Vahepealsed Eestisse jõudnud kuumaõhupallid on ostetud Rässa teada kasutatuna just nende hinna tõttu.

Idee päris uuest pallist Eestis tekkis lennundusklubi Keelutsoon juhatajal Jaano Rässal 2013. aasta mais Riias, kui ta nägi Riia ja Vilniuse uhkeid esinduspalle. Kuigi Tallinna linnavalitsusse mindi juba valmisdisainitud õhupalli ideega, linn vedu ei võtnud. Rässa ideed maha ka ei matnud ja otsis võimalusi osta oma klubile pall, millega oleks uhke Eestit esindada. Ideekonkurss «Eesti Vabariik 100» sünnitas mõtte rahvuslikust pallist. Kuigi Rässa pelgas, et ehk on tegu liiga nišitootega, andis julgust asjaolu, et 2016. aasta maakonna turismikaardil on justnimelt Keelutsooni õhupall.

Järvamaa turismiinfokeskuse infokonsultant Piret Sihver on seda meelt, et Järvamaale on sellise palli saabumine suur võit ning Paide vallitorni kõrvale kavandatud esimene õhkutõus kujuneb kahtlemata suursündmuseks. «See õhupall on reklaam tervele Eestile,» lausus ta.

Sihver lisas, et kui keegi küsib temalt, kus ja kuidas kauneid loodusvaateid nautida, on ta tihti soovitanud just Keelutsooni ja sealseid võimalusi, sest varahommikused vaated rabaudule on sinimustvalge palli all hõljudes ilmselt midagi, mida on raske üle trumbata.

Pilk palli tipus paistvale rukkilille meenutavale kujundile võtab sõnatuks. «Ülemine osa on tehtud kaitseväe mütsil oleva embleemi järgi,» täpsustas Rässa.

Palli disainimisel aitas Keelutsooni järvalane Ly Menov. Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks valminud pall jõudis Tšehhist Eestisse kahe päevaga. Laupäeval võeti Tšehhist Brno linnast Kubicek Balloonsi tehasest Nurmsisse jõudnud pall esimest korda kotist välja ja laotati kella kaheksa ajal õhtul Keelutsoonis murule maha.

Veerand tundi hiljem läks tööle ventilaator ning kanga pealmine osa hakkas liikuma. Kümmekonna minuti pärast pani Rässa tööle põleti ning soe õhk hakkas palli kergitama. «Tõstame! Tõstame!» hüüdis Rässa. See käis korvi kohta. Abilised tõstsid ja hoidsid köitega autode külge kinnitatud korvi otse. Rässa lisas palli kuuma õhku, et tuulehooge tasakaalustada ja kutsus inimesi raskuseks korvi. Pärast esmast seadistamist jäi ta aga korvi üksi. Ta katsetas uue õhusõiduki juhtimise mehhanisme ning tegi tehnilist kontrolli. «Igal kuumaõhupallil on oma eripära ja piloodil tuleb sõiduk oma käe järgi seada ning teda hoolega tundma õppida,» selgitas Rässa hiljem.

Hetkel, kui sinimustvalge kuumaõhupall õhtuvalguses täituvuse saavutas ja asendis püsis, jäid pealtvaatajad tasa. «Ilusti seisab,» hõikas Rässa rõõmsalt. Oli laupäev, 22. juuli. Kell oli 20.49.

Võib julgesti öelda, et tema ja koostööpartnerite enam kui aastapikkune töö oli jõudnud võiduka vahefinišini.

Kahtlemata oli tegu ajaloolise hetkega. Hiljem palli uuesti hoolikalt kokku pakkides tunnistas Rässa, et uue palli riie tundus sõrmeotste vahel nii siidine, et tal oli tahtmine käelaba kaitsvad nahkkindad ära võtta.

Enne, kui juubilarist Eestile ja kõigile tema külalistele rõõmu saab hakata valmistama, tuleb end läbi närida bürokraatia, kindlustuse ja riigilõivude tihnikust. «See on võrreldav väikelennuki ostmise ja arvele võtmisega,» teadis Rässa öelda.

Ja siis võib rõõmsalt üle ilma lennata. Lisaks piloodile saab kaasa sõita kolm reisijat. Esimene ametlik õhkutõus on klubi liikmete unistuste järgi Paide vallitorni kõrvalt.

Kui lennuametilt luba käes, on klubi valmis tulema ka kohalike omavalitsuste ja ettevõtete korraldatavatele sündmustele, samuti on võimalik palli külge kinnitada reklaamplagusid. Suurt tulu Rässa ettevõtmisest ei looda, pigem näebki ta palli nii klubi, maakonna kui ka Eesti turundusvõimalusena.

Tulevikku on kavandatud start vabadussõja ausamba juurest Vabaduse väljakult Tallinnas, langevarjuhüpped ning saltoga tiibvarjude hüpped kuumaõhupallilt ja tõusmine suurtesse kõrgustesse (nt 6 km), kus pannakse proovile osalejate navigeerimisoskus.

Rässa lükkab ümber müüdi kuumaõhupallist kui juhitamatust seadmest ja toob näiteks lennu Endla looduskaitsekeskuse juurest Nurmsisse, kus ta arvestas tuuleolusid ja lendas 34kilomeetrist marsruuti 1 tund ja 40 minutit, maandudes otse klubi harjutusväljakul. «Tuule liikumist õhukihtides tuleb osata ära kasutada,» teadis ta öelda.

Kuumaõhupalli piloodiks saab Eestis üle pika aja õppida Ridali lennuklubis. See aga eeldab korralikke investeeringuid, sest tunnisele kuumaõhupalli lennule kulub ainuüksi saja euro eest gaasi, sellele lisanduvad muud püsikulud. Lisaks teevad õppimise raskeks ilmaolud, mis lubavad aastas mõistlikult lennata umbes 40 tundi. «Hobipiloot, kes kommertslende ei tee, enamasti üle 20 tunni aastas ei lenda, ei Eestis ega mujal maailmas,» täpsustas Rässa. Kõige kogenumad kuumaõhupalli piloodid Eestis on lennuinstruktor Sergei Usanov klubist Aerosport ja Kalev Tikk aeroklubist Airventures, kes on teinud ka ligi 60 lendu aastas.

20 meetrit on Keelutsooni jõudnud sportpalli kõrgus, palli maht on 2600 m3

Tagasi üles