Ühe koolikella lugu

Merit Männi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Killadi-kõlladi-kõll! häälitseb puust käepidemega käsikell kõlavalt, kui Laupa kooli direktor Kaarel Aluoja selle oma kabinetis kapp­vitriini ukse tagant välja võtab.

Veidi jõulisemalt raputades täidab hele kellahelin kogu mõisahoonele omaselt kõrge laega kabineti ja on päris kindel, et see kostab raskete tammiste uste taha eestuppagi. Ilmselt ka kaugemale.

Plärdi-plärr! kõlas samas majas omal ajal koleda plekise häälega kell seinal. Sama võika häälega elektrikell oli kõikides suure kodumaa haridusasutustes ja iga nõukogude ajal koolis käinud lehelugeja mäletab seda kõla ilmselt siiani.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles