Vaesus kui nähtus selle mõiste majanduslikus tähenduses on sama vana kui inimajalugu. Eriti tugevalt ilmneb see ohjeldamatu vabaturumajanduse tingimustes, mis loob soodsad eeldused võitja-võtab-kõik-mentaliteedi juurdumiseks.
Muudatus parandab olukorda ääremaadel
19. september 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urve Palo
ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister
Nagu igasugune äärmus, peab ka vaesus olema taunitav ja + selle vastu tuleb võidelda, eriti ajajärgul, mil materiaalne puudus on asendunud (üle)küllusega, mida tehnoloogiline progress maailmamajanduses on suutnud luua.
Lihtsustatult öeldes peegeldab vaesus sissetulekute ja varade (jõukuse) ebavõrdset jaotust ühiskonnaliikmete vahel, mida mõõdetakse statistiliste näitajatega, olgu see Gini kordaja või mõni muu selline.
Üksikisiku tasandil, kellele avaldub vaesuslõksus olemine elukvaliteedi pideva langusena, ei ole neil arvulistel näitajatel mingit tähendust ega tähtsust.
Riigile on need aga signaal, et tuleb astuda samme, võitlemaks vaesusprobleemiga, kuna see mõjutab nii ühiskonna sidusust, turvalisust kui ka majanduse üldist käekäiku. Teisisõnu, vaesus on ja peab olema ühiskondlik küsimus, mida ei saa jätta üksikisiku või turu lahendada.
On silmakirjalik süüdistada vaesuses ainult üksikisikut, kes ei võta midagi ette oma eluolu parandamiseks, näiteks ettevõtluse kaudu. Ei saa süüdistada vaesuse all kannatajat tema seisundis seetõttu, et saatuse tahtel sündis ta keskkonnas, kus on trööstitud väljavaated ettevõtluseks, puudub füüsiline ja digitaalne infrastruktuur, ei ole töövõimalusi ega kvaliteetset avalikku teenust – sotsiaalset tugisüsteemi.
Paljud ametikohad on ka loomult sellised, kus ettevõtlikkus majandusliku olukorra parandamisel suurt rolli ei mängi. Me ei saa nõuda rohkem aktiivsust kõrgelt kvalifitseeritud töötajatelt, nagu meditsiiniõed, sotsiaaltöötajad, päästjad ja õpetajad, kes töötavad kaheksa tundi päevas ja enamgi veel.
Teisisõnu on sissetulekuline mahajäämus paratamatult majandusliku, sotsiaal-ühiskondliku ja poliitilise süsteemi viga, millega tuleb ka süsteemselt riiklikul tasandil tegeleda.
Võitluses vaesusega on arenenud riikides rakendatud mitmesuguseid lähenemisi alates sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi ülesehitamisest sotsiaalsete garantiide ja toetusskeemidega nagu Skandinaavia riikides ning lõpetades maksupoliitiliste meetmetega ning riigitöökohtade loomisega kõige haavatavamatele ühiskonna liikmetele nagu USAs ja Prantsusmaal.
Eestis on parempoolsete erakondade poliitilises platvormis ja senises poliitikas jäetud vaesuse küsimus tagaplaanile, kuna nende maailmavaateline arusaam taandab selle küsimuse lahendamise üksikisiku tasandile. Avaldunud on see kõige paremini ettevõtjate eelisseisu asetamises ja nende soosimises, seda kasvõi ettevõtte tulumaksu kaotamise või ühe madalaima kapitali maksustamise taseme kaudu Euroopa Liidus.
Vaesusküsimuse üle parda heitmine läheks vastuollu sotsiaaldemokraatlike põhimõtete ja väärtuste eest seismisega, mistap on selle teema võtnud oma hingeasjaks sotsiaaldemokraadid.
Esimese ja ühe lähiajaloo suurima sammuna on võetud ette maksupoliitiline muudatus, millega 1. jaanuarist 2018 tõuseb üldine tulumaksuvaba tulu 500 euroni.
Paratamatult on nende seas valdavas osas maapiirkondades elavad ja töötavad inimesed, mis annab maksupoliitilisele muudatusele ka regionaal-poliitilise mõõtme ja leevendab majanduslikku surutist ääremaadel.
Samuti võib näha selle sammu võimalikku positiivset mõju tööhõivele, mis motiveerib teotahtelisi pensionäre naasma tööturule ja leevendab seega ka tööjõupuudust.
Tegemist on suure sammu ja ennekõike pöördega õiglasema ja võrdsema ühiskonna ehitamise suunas, mis on üks etapp pikemast teekonnast vaesuse väljajuurimisel.