Mäger sättis ennast linna talvituma

Paide äärelinnas elava pere hoovile end elama sättinud mäger reetis ennast kogemata ja käivitas sündmused, mis lõppesid talle metsa tagasi kolimisega.

Eelmisel reedel oma maja aknast välja vaadanud Gerda Pärtel ehmus, kui nägi hoovil puuvirna alt välja piilumas triibulist pead. «No isegi naine sai aru, et tegemist on pesuehtsa mägraga,» ütles selle peale majaperemees Reimo Rannamets.

Väikest ulukit karta polnud perel küll põhjust, kuid Rannametsa selgitust mööda puges hinge hirm, et inimeste juurde tulnud mäger võib olla marutaudis või mõnest muust haigusest vaevatud.

Nad andsid oma tähelepanekust kohe teada Reimo isale Jaan Rannametsale, kes on Koigi jahtkonnas jahimees.

Jaan Rannamets sõnas, et võttis püssi kaasa ja ütles töö juures, et läheb mägrajahile. Selles polekski olnud midagi kummalist, kuid et jahipaigaks osutus linnaservas asuv majahoov, oli see siiski erakordne.

Pimesi ei kukkunud Rannamets linnas paugutama, vaid ajas esmalt hirmunud looma püssitoruga puuriida alt välja. «Mäger jooksis mööda aia äärt ümber maja ja silkas siis suures segaduses garaaži. Panime uksed kohe kinni ja hakkasime abi otsima, kes kutsumata külalise ära viiks,» lausus ta.

Mäkra maha lasta Rannamets siis enam ei kavatsenud, sest pealtnäha tundus loom terve.

Kuna Gerda Pärtel tunneb Paides tegutsevat loomakaitsjat Virge Võsujalga, valis ta esmalt tema numbri.

Eesti metsloomaühingu vabatahtlik Virge Võsujalg ütles, et oli esimese hooga kindel, et see on järjekordne linna ära eksinud kährikupoeg. «Kähriku teateid tuleb viimasel ajal tihti,» põhjendas ta.

Kui Võsujalg nägi, et tegemist on tõepoolest mägraga, oli ka tema üllatunud, sest mäger naljalt linna ei tiku ning hoiab inimestest aupaklikku kaugusse. «Tervet ja tugevat mäkra niisama sülle ei haara ja tavalise kindaga ei püüa, seetõttu kutsusin appi Paide päästekomando mehed. Neil on vähemalt paksud kindad ja riided, kust looma hambad läbi ei lähe,» selgitas ta.

Mägra püüdmiseks sobiva puuri tõi Paide Halduse töötaja Urmo Enn. Mäger oli nii suur, et kassipuuri poleks ära mahtunud, sestap läks tarvis suuremat koerte püüdmiseks mõeldud puuri.

Päästeameti pressiesindaja Kristi Kais täpsustas, et häirekeskusele teatati tõepoolest reedel kell 15.24 Paides linnakeskkonnas ringi hulkuvast mägrast. «Teatamise hetkeks oli loom kinni püütud ja ootas garaažis päästjaid. Päästjad võtsid mägra kaasa ja viisid ta sobivamasse keskkonda tagasi,» lausus ta.

Virge Võsujala hinnangul tegutsesid Paide päästjad kindla käega ning tõstsid hirmunud ja närvilise mägra turjapidi puuri. «Vaatasin looma puuris üle ja veendusin, et ta oli tõepoolest vigastusteta ja heas toitumuses. Samuti ei täheldanud ma tal mingeid haigustunnuseid,» ütles Võsujalg.

Päästjad viisid mägra linnalähedale metsa, kuid küllalt kaugele, et ta enam maja juurde tagasiteed ei leiaks.

Oma jahimehekogemustest teadis Jaan Rannamets öelda, et mägra elutsemine sedavõrd inimeste lähedal on haruldane. «Ta on põhiliselt öise eluviisiga metsloom, kes ei liigu asustatud piirkondade läheduses,» märkis ta.

Rannamets oletas, et looma meelitas majast paarisaja meetri kaugusele jäävast metsast kohale toidupoolis, mida pere pani siilidele. «Olime juba tähele pannud, et siilidele pandud räimed ja kalapead kadusid, kuid siile polnud enam kusagil näha,» sõnas ta. Ju siis pistis mäger toidu nahka ja siilid hoidsid eemale.

Samuti täheldas pere, et puuriida vahele, kuhu nad sööki panid, olid tekkinud kummalised väljaheited.

Hiljem vaatas Rannamets üle ka puudealuse, kust mäger välja piilus. «Tundus, et ta oli seal juba mõnda aega elutsenud ja endale mugava uru kraapinud. Küllap plaanis ennast sinna talveks magama sättida. Söök oli ju olemas ja rahulik elupaik samuti,» lausus ta.

Jahimehena pole Rannamets kunagi mäkra lasknud. «Mis tast lasta. Söögiks ei kõlba ja nahaga pole ka midagi teha,» põhjendas ta. Nii oli tal hea meel, et ei pidanud mägra pihta laskma ka seekord ning loom saab looduses rahulikult oma mägraelu edasi elada.

Eesti metsloomaühingu vabatahtliku Virge Võsujala ütlust mööda on inimestel antud loost õppida seda, et alati, kui märkad hätta sattunud metslooma või lindu, tasub sellest metsloomade abistamiseks loodud ühingusse teatada. «Meie oskame abi korraldada ja kutsumata külalise sõltuvalt tema seisukorrast ka tohtrite juurde või tagasi loodusse toimetada,» lausus ta.

MTÜ Eesti Metsloomaühing infotelefon 5813 0333.

Metsloomade abistajaid saab toetada, kui teha annetuse Eesti Metsloomaühing, EE952200221067573100 Swedbank, selgituseks: «Hätta sattunud metsloomade abistamiseks».