Ühes Türi töökojas ehitasid meistrimehed poolteise aastaga vesilennuki Short 184 maailmas ainulaadse koopia. Alates maist on lennuk üks meremuuseumi vesilennukite angaaride ekspositsiooni pärlitest.
Ainulaadne tiivuline täitis lennundusajaloo tühimiku
10. märts 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Short 184 oli Esimese maailmasõja järel levinud vesilennuk, mida kasutas ka Eesti lennuvägi. Täpsemalt kuulus aastatel 1919–1925 lennuväele kaheksa seda tüüpi lennukit, mida hoiti Tallinna Lennusadamas tsaariaegsetes vesilennukite angaarides. Maailmas valmis niisuguseid lennukeid 936.
Kahekohalise vesilennuki koopia saaga algas 2009. aasta lõpul, mil meremuuseum kuulutas ehitaja leidmiseks välja riigihanke.
Ehitusõiguse kauples MTÜ-le Nurmsi Lennuklubi välja ning võttis töö ette lennundusentusiast Kalju Käi. Sobivad ruumid leidis ta Türilt aastavahetuse paiku, töö läks lahti 2010. aasta algul.
Jooniste nappus
sundis nuputama
Tallinna ehituskooli haridusega mööblitisler Urmas Haug oli projekti juures tegev alates 1. veebruarist ning pärast Käi traagilist hukkumist lennuõnnetuses sama aasta suvel ehitas koopiat edasi suuresti üksinda.
Ajaloolise lennuki ehitamise juures oli Haugil kõige suurem mure jooniste nappus. Ühtegi terviklikku seda tüüpi lennukit maailmas teadaolevalt säilinud pole, suurematest osadest on Inglismaa muuseumis uudistada vaid poolkomplektne kabiiniosa. Seda, tegelikult varasemat teisendit, käis Käi omal ajal pildistamas.
Inglaste 1970ndate lõpu ja 1980ndate alguse plaan Short 184 koopiat valmistada lõppes Haugi teada nii, et esmajoonised jõuti küll üldjoontes valmis teha, kuid sellega raha ja ühtlasi projekt ka lõppes. «Joonistest oli ehitamise juures kasu küll, kuid tegemist oli toorikutega ja kõik tuli üle kontrollida,» selgitas ta. «Näiteks oleks puhtalt inglaste joonistele tuginedes tulnud lennuki kere originaalist 14 sentimeetrit laiem.»
Ehitamist alustasid Kalju Käi ja Urmas Haug pöördetüürist. Haug ütles, et nad sobisid koos töötama hästi, küll õpetas Kalju teda ja küll tema Kaljut. «Paraku jäi meie koostöö väga lühikeseks, napilt pooleaastaseks,» lausus ta. «Palju abi oli sellest, et jõudsime ette mõelda ja läbi rääkida, kuidas osad hakkavad koos käima ja millised need välja näevad. Tegime mitut detaili korraga, et kui tekib tõrge, saame kohe järgmise asjaga edasi tegelda.»
Pärast Käi surma jäi töö seisma ja tulevik tundus üsna tume. Urmas Haugil kulus ligi nädal, et selgeks mõelda, kas ja kuidas ta suudab üksi edasi minna. «Polnud ju kõrvale võtta ühtegi teadjat inimest, kuid eks ma ise selline pisut leiutaja tüüp ole,» ütles ta. «Kõige rohkem aega võttiski detailide kokkusobitamine.»
2010. aasta suveks oli lennukist valmis hulk üksikosi ja kerekarkass. Täielikult olid tegemata tiivad. Oma lennukiehitaja tee kõige keerukamaks tööks peab Haug kere ja tiibade riidega katmist.
Töö oli sedavõrd eriomane, et Haug kutsus appi sellega elatist teeniva leedulanna. Koos abijõuga kulus selleks ligi kaks kuud.
Mida aeg edasi, seda rohkem teavet isehakanud lennukiehitaja käsutusse kogunes ja nii pidi ka Haug projekti esialgset eesmärki – valmistada nii väljast kui seest võimalikult täpne koopia – silmas pidades mõne üksikosa ümber tegema.
Kuigi näiteks salong on nikerdatud lihtsustatud kujul, polnud Haugi andmetel Kalju Käi esialgne mõte valmistada nii detailitäpne lennuk.
Briti vesilennuki Short 184 koopia kerekarkass ja tiivad on tehtud puidust nagu originaalil. Lihtsustatult öeldes hoiavad lennukit koos pingutustrossid ning jäikuse annab spetsiaalne keret ja tiibu kattev katteriie, mida omakorda on neli korda lakitud ja lõpuks kolm kihti värvitud.
Lennuk tuli plaanitust täpsem
Et tegemist on vesilennukiga, on sel all kolm pontooni: kaks ees ja üks sabas. Olulisematest juhtimisseadmetest on meisterdatud kiil, pöörde, kõrguse ja tiibade kaldtüürid ning sabasse stabilisaator.
Lennukit ehitas meister Urmas Haug kaheksa tundi päevas ja viis päeva nädalas – ja nii rohkem kui poolteist aastat jutti.
Haug tunnistas, et ühelt poolt ootas ta hetke, mil pingeline ehitusaeg jõuab ühele poole, teisalt on mõneti kahjugi, et õpetlik ja kogemusi andev tööjärk läbi sai. «Osavaid mehi on Eestis palju, puhas juhus, et just mina lennukiehitusega kokku juhtusin,» sõnas ta.
Valmis sai koopia 2011. aasta oktoobri lõpuks, vesilennukite angaaride poole teele läks see tänavu jaanuari keskel. Eraldi veo moodustasid kereosa ja tiivakarbid.
Kokkupanekule kulus eelmisel nädalal neli päeva, proovitõstmine tehti neljapäeval ning angaaride lae alla oma lõplikku asukohta tõsteti lennuk pärast mitut edasilükkamist alles sel teisipäeval.
Meremuuseumi tulevases ekspositsioonis on kolm tasandit: veealune, veepealne ja vee kohal olev maailm. Kõik eksponaadid asetuvad sinna, kus nad on päriselt. Näiteks miinid vee all ehk muuseumi põrandal, paadid ja purjekad vee peal ehk põrandast umbes viie meetri kõrgusel.
Vesilennuk ripub vee kohal õhus ehk põrandast umbes 10 meetri kõrgusel. Lennuki juurde viib eraldi käigusild, millelt on hea Türi meistri kätetööd imetleda.
Täismõõtmetes lennuki koopia maksumus on lepingu järgi 85 000 eurot.
Lennukiehitus käis kuldset keskteed mööda
Nurmsi lennuklubi liikme, lennundusajaloo huvilise Meelis Kupitsa andmetel vastavad Short184 koopia üldmõõdud ja proportsioonid originaalile.
Lennuki prototüüp on Eesti Vabariigi käsutuses olnud Short184 kerenumbriga 24, millest oli säilinud kõige rohkem fotojäädvustusi.
Kui asi üksikasjalikumaks läks, selgus, et pildid olid tehtud erinevatel aastatel ja neil kujutatud lennuk oli ajas muutunud, mingid osised välja vahetatud.
Arvestades seda, milline oli lennuk Eestisse tuues ja milline maha kandes, oli Kupitsa selgitusel valitud koopia tegemiseks kuldne kesktee ja püütud igast ajast midagi säilitada.
Short 184 oli valmimisajal 1915. aastal ajakohase tehnoloogiaga, kuid Esimese maailmasõja lõpuks 1918. aastaks juba vananenud. Selleks ajaks oli kasutusel ka moodsamaid õhusõidukeid. «Et lennuk oli mõeldud torpeedokandjaks, tehti see suur, aga mootorid olid nõrgad,» selgitas Kupits. «Short 184 ajaloolisus seisneb selles, et ilmasõjas sooritati sellega esimene edukas õhutorpeedorünnak laeva vastu ehk see oli esimene torpeedokandja. Seda ülesannet täitis ta aga vaevaliselt ja lõpuks inglased loobusid ning tegid tast pommitaja ja luurelennuki.»
Kupitsa hinnangul sobib lennuk meremuuseumi ekspositsiooni hästi. Et sellist mujal maailmas pole, olevat ka inglased nüüd üsna elevil. (JT)
ANDMED
Short 184 tehnilised andmed
Pikkus: 12,38 m
Tiivaulatus: 19,36 m
Kõrgus: 4,11 m
Tiivapindala: 63,9 m²
Tühimass: 1680 kg
Piirmass: 2433 kg
Jõuallikas: Sunbeam Maori III (260 hj)
Kiirus: 142 km/h
Meeskonna liikmeid: 2
Relvastus: kuulipilduja Lewis (7,7 mm) ja kuni neli 45kilogrammist pommi
Allikas: meremuuseum
KOMMENTAAR
Ott Sarapuu
Meremuuseumi Lennusadama ekspositsiooni juht
Vesilennukite angaarides on näitusepinda umbes 6500 ruutmeetrit ja suuri eksponaate on umbes 200.
Kui eksponaate kuidagi tähtsuse järjekorda panna, võib öelda, et meie pärl on 1936. aastal valminud allveelaev Lembit. Sellisel kujul niivõrd hästi säilinud allveelaeva pole mitte kusagil maailmas.
Lennuki Short 184 paigutaksin teisele kohale. Esimese Vabariigi ajal oli meie lennuväel 168 lennukit, neist säilinud pole mitte ühtegi. Shorti valides täitsime ühe tühimiku nii Eesti kui maailma ajaloos.
Lennukit on tehtud väga suure hingega. Selle valmimise tee pole olnud lihtne, jube kerge oleks olnud tööst vahepeal üldse loobuda. Jumal tänatud, et meil on jätkunud nutikust ja julgust.
Kindlasti leidub inimesi, kelle arvates oleks võinud koopia olla veel detailitäpsem. Selleks et selguks lõplik tõde, peaksid meie käsutuses olema kas täielikud tootmisjoonised või juures mõni meister, kes omal ajal neid lennukeid tegi. Pole kumbagi!
Teisalt on ka meie inimesed pakkunud välja, et oleksime võinud teha lihtsalt väliselt täpse koopia, lüüa selle vineeriga üle, rääkimata kangaga katmisest.
Praegu käib tegijatega kauplemine liikuvate osade üle. Muuseum soovib, et propeller võiks ringi käia, kuid küsimus on vibratsioonis. Ega keegi hakka iga päev angaaride lae all lennuki trosse pingutama.
Vesilennukite angaarid avame külastajatele 11. mail. Avamiseni jäänud aega ei loe me lugematute tööde tõttu enam mitte päevades, vaid ööpäevades.