Loendajatöö kujunes seiklusrikkaks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvaloendaja Sille Erala nimetas loendajatöö juures vaid ühe ebameeldivuse: koerad.  Kui pererahvas koerte haukumise peale välja ei tulnud, jättis loendaja aia külge sildi, et käis pererahvast otsimas ja kas nad paneksid palun oma koerad kinni.
Rahvaloendaja Sille Erala nimetas loendajatöö juures vaid ühe ebameeldivuse: koerad. Kui pererahvas koerte haukumise peale välja ei tulnud, jättis loendaja aia külge sildi, et käis pererahvast otsimas ja kas nad paneksid palun oma koerad kinni. Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Rahvaloendus on lõpusirgel. Allikjärve külas elava Sille Erala hinnangul oli loendajatöö seiklusrikas: hommikul välja minnes polnud kunagi aimu, mida päev toob, kui mitu korda tuleb võidelda kurjade koertega või jännata kassidega, kes järjekindlalt püüavad su sinisesse kohvrisse ronida, või kui mitu korda on tarvis lumme kinni jäänud autot tee peale tagasi nügida.

Kuidas inimesed rahvaloendaja vastu võtsid?
Inimesed olid hästi sõbralikud ja koostöövalmid. Kui 300 inimese peale on üks jonnipunn, kes ei taha kõike öelda, ja kaks natuke nipsakat, kes minu tuppa jõudes on ka ennast juba kogunud ja vastavad lõpuks rõõmsalt, siis on ju ikka väga hästi!
Ust kuskil kinni ei löödud, mitmel pool pakuti kohvi, kakaod, teed, küpsiseid või puuvilja. Kaks hetke olid eriti südantsoojendavad: üks proua kinkis mulle punaste kunstrooside kimbu, see tuli nii südamest! Teine hetk oli see, kui olin vanema abielupaari juures intervjuu ära teinud ja lahkumas ning nemad tahtsid mind kallistada. See oli nii ilus! See tuli neil nii südamest ja minule nii ootamatult!
Sellesama pere juurde minek oli ka juba eriline. Külavahetee, õhtune aeg, libedus ja märkasin liiga hilja, et tee keeras. Jäin kraavi kinni. Minu järel sõitis üks auto, sealt tuli keegi mees välja ja küsis: «Noh, tahtsid keerata?» Ma ütlesin, et tahtsin jah, aga ei keeranud välja.
Tema siis, et nägi jah, et ma ei keeranud välja. Käisin ja küsisin pererahvalt labida ja hakkasin lund kühveldama. Vastassuunast tuli teine auto, pidas kinni, sellest väljus üks mees, võttis oma auto pagasiruumist labida ja hakkas sõnagi lausumata ka kühveldama.
Siis tuli peremees ka labidaga. Lõpuks ütles esimene mees, et nüüd peaks aitama küll ja nad nügisid mu auto kolmekesi kraavist välja. Olen neile meestele siiralt tänulik.
Paar lumme kinni jäämist oli veel, aga siis sain omal käel välja.
Miks üldse hakkasite rahvaloendajaks? Oli teil enne tööga alustamist ka mingeid ootusi või kartusi?
Kandideerimise ajal olin töötu, olin saanud just lastele lasteaiakohad ja tahtsin tööle minna. Mulle meeldis ka teadmine, et saan suurest asjast osa olla, ja see mõte, et igaüks loeb.
Kartusi oli üksainus: koerad. Minu loetleda oli Roosna-Alliku ja ümberkaudsed külad, paljudes kohtades on koerad õues.
Pureda ma küll kordagi ei saanud, tavaliselt ootasin värava taga, kuni pererahvas välja tuli. Kui koerad sisse ei lasknud ja kedagi välja ei tulnud, jätsin sildi aia vahele, et käisin ja pangu koerad kinni.
Koerad olidki selle töö juures kõige ebamugavam asi – loomade käitumist ette ei tea. Ühte hoovi sõitsin sisse, värava peal oli küll kiri «Kuri koer», aga kedagi hoovis näha ei olnud.
Tegin autoukse lahti  ja mis ma näen: pihusuurused koerakäpajäljed maas. Hiilisin vaikselt toa poole. Koer oligi toas, istus terve intervjuu mu kõrval, jälgis mind terve aja ja iga küsimuse peale tegi «Auh!».
Üks päev sattus mul selline, kus mitmes peres olid väiksed bolonkad, kes rõõmust hüppasid, kui tulin. Sel päeval läks mul kolm paari sukkpükse.
Kas õnnestus kõik inimesed kodust kätte saada või tuli mõni intervjuu teha ka töökohal?
Pigem sain kodust kätte. Kellegi töökohta ei pidanud minema, aga mõne intervjuu viisin läbi vallavalitsuse ruumides.
Mõnel inimesel on maja, kus talvel ei elata, inimene tahab, et teda ja ta eluruumid loendataks, aga majas seda teha ei saa, seal on liiga külm. Siis kohtusime vallavalitsuses.
Paar korda oli loenduse kohaks ka minu auto. Mõnes peres oli suur koer hoovis ja omanik ei saanud ketti lume alt kätte, lihtsam oli, kui inimene tuli autosse.
Ühe maja kohta ütlesid naabrid, et sinna ei tasu mul minna, ma ei saavat seal elava proua käest niikuinii sõnagi. Tema olla juba ammu öelnud, et ühtegi rahvaloendajat sisse ei lase.
Aga juhtus nii, et proua tuli just välja. Ütleski, et ei tema tea midagi ja tema mind ei tunne ja  tema ei ütle mulle mitte midagi.
Küsis, keda ma sealtkandist üldse tunnen. Loetlesin siis inimesi, keda teadsin, ja ühe nime peale läks ta lahti, et seda inimest teab tema ka. Aga vastata ei tahtnud ikka, põhjendas, et temal on kiire, peab poodi minema. Viisin ta siis autoga poe juurde ja saime loenduse autos tehtud.
Kui pingelised olid rahvaloendaja tööpäevad?
Nädalavahetustel, kui inimesi oli kergem kodust kätte saada, olid ikka täispikad tööpäevad, hommikul kella kümne ajal läksin välja ja õhtul kaheksa-üheksa paiku sain koju tagasi.
Sellistel päevadel jõudsin läbi käia 25–30 majapidamist, intervjuusid muidugi päris nii palju kokku ei saanud.
Mõnes kohas olid lumehanged värava ees, mingit elu ei paistnud. Naabrid ütlesidki, et seal käiakse ainult suviti. Hea meel, kui suvitigi seal keegi on! Kurb oli näha neid maju, kus katus on sisse kukkunud ja maja lagunema hakanud.
See poolteist kuud oli väga  töine, aga võtsin mõnuga ja läksin igal hommikul rõõmuga tööle. Omakandi inimesi tean nüüd paremini, ümberkaudne kant on tuttavamaks saanud.
Kui raske oli üksikuid talumaju üles leida?
Ühe korra pidin GPSi tööle panema, sest ma ei saanud enam aru, kus olen.
Hakkasin otsima üht märki, mis mulle öeldi, ja panin ikka täitsa võssa. Oma 15 kilomeetrit sõitsin mööda, sügavasse metsa, kus lahtilükatud tee lõppes ära. Vaatasin, et auto ringi sain ja tagasi.
Rahvaloendja töö on sama hästi kui läbi.
Mis saab edasi?
Olen vahepeal vastu võtnud ühe tööpakkumise: hakkan tööle Järva Arengu Partnerite konsultandina. Enne loenduse algust asutasin ka oma raamatupidamisfirma, saab selle käima lükata.
Ja mul jääb nüüd rohkem aega lastele! Peres kasvab kaks poissi, kahe- ja neljaaastane. Muuseas, mõni aeg  oli rahvaloendus nende kõige popim mäng.
Harjutasin enne loenduse algust kodus mehe peal küsimuste küsimist ja poistele jäi ka osa vastuseid meelde. Neljane käis siis kahesel järel, pliiats ja paber pihus, et kus sa elad ja kus sa sündinud oled. Vilet ja taskulampi palusid nad ka alatasa vaadata ja proovisid rahvaloendaja salli. Nii et rahvaloendaja töö tõi meile kõigile elevust!

KÜSIMUS

Mery Beet
ringkonnajuht
Kuidas läks rahvaloendus ringkonnas, mille keskus oli Paide?
Üldiselt on väga hästi läinud, praegu tõmbame otsi kokku, esmaspäeval on lõpetamine.
Numbrid on mulle üllatuseks: nii paljud mu enda sõbrad-tuttavad on peredega Soome elama läinud ja ma arvasin, et elanike arv tuleb väiksem.
Rahvaloendaja töö osutus omajagu keerukaks, sest mõni loendaja sai koera käest hammustada,  mõni inimene keeldus loendamisest ja mõnda inimest tuli loendajal tükk aega otsida.
Vahel koer otseselt ei hammustanud, aga rebis näiteks jope või seeliku katki. Haiglasse ei sattunud õnneks keegi.
Keeldujaid polnud palju, ühe käe sõrmedel saab üles lugeda. Ja see pole nii, et loendaja läheb inimese juurde, too ütleb ei ja loendaja läheb ära – keeldujate juures käidi vähemalt kolm korda. Aga rahvaloendusest keeldujatega meie edasi ei tegele, nende kohta saadan ankeedid Tallinna.
Sageli õnnestus keeldujaga jutule saada kolmanda isiku kaudu. Näiteks keeldus üks mees loendajaga rääkimast, väitis, et Eesti riik pole tema heaks midagi teinud ja tema ei ütle ka midagi. Pärast tuli välja, et tema lähisugulane on piirkonnajuhi tuttav ja siis oli juba hoopis teine lugu.
Lustakad seigad minuni eriti ei jõua, aga küllap neid jagub. Tean, et loendajad on sattunud sünnipäevalauda, saanud kingiks villaseid sokke ja et ühel loendajal vahetas abivalmis teehöövlijuht loendaja autol tühja rehvi ära, kuni too intervjuud läbi viis.
Kokkuvõttes arvan, et positiivset oli palju rohkem. Mu enda kogemus prooviloendusel näitas, et eriti vanemad memmed olid väga rõõmsad, kui nad said kellegagi lihtsalt rääkida, pakkusid kohvi ja võileibu, andsid tee peale kommi või banaani kaasa. See kõik andis mõnusa positiivse laengu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles