Paide võiks panustada jalgratturite ohutusse

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kulno Klein
Järva autokooli liiklusõpetaja

Üha enam räägitakse liikumisest, rahva tervishoiust ja tervislikust eluviisist. Kõige lihtsam ja odavam viis on liigelda jalgsi või siis jalgrattaga. Paraku on meie elu reeglites kinni, mida peame jälgima, et ühises liiklusruumis kõik laabuks.
Eelmise aasta juulist kehtestatud liiklusseadusega on kõik alla 16aastased jalgratturid kohustatud kandma kiivrit.
Jalgrattal peab olema töökorras pidur ja signaalkell, ees valge ja taga punane ning vähemalt ühe ratta mõlemal küljel kollane helkur. Pimedal ajal või halva nähtavuse korral sõites peab põlema jalgrattal ees valge ja taga punane tuli.
Jalgrattaga liikudes peaks kindlasti eelistama jalgrattateid. Kui vastavalt märgistatud rattateed pole, on jalgrattur kohustatud sõitma sõiduteel. See on lubatud juhul, kui rattur on vähemalt 10aastane. 10–15aastasel isikul peab sõiduteel sõitmiseks olema ette näidata jalgratturi juhiluba. Ilma juhiloata ratturitel ja noorematel kui 10aastastel lastel on lubatud liigelda ainult õueala märgiga tähistatud kohtades ning seal, kus autosid ei sõida.
Kui pere sooviks jalgratastega tööpäeva lõpus või nädalavahetusel sõita Türi või Väätsa jalgrattateele, siis alla 10aastased peavad koju jääma või Pärnu tänava lõpul jalgratast käekõrval lükkama. Arvestades teepeenra seisukorraga, ei ole see ohutu ka täiskasvanuile.
Pärnu tänava lõpu suurim probleem on ülekäiguradade puudus. Selles piirkonnas on väga palju ettevõtteid, bussipeatus ja kalmistu.
Kõnnitee ühel teepeenral lõpeb ja teiselt poolt jätkub, mis sunnivad jalgratturit ja jalakäijat ületama nii sõidutee kui ka jätkama üliohtlikku teed. 400 meetri pärast algab korralik kergliiklustee, mis jaguneb kahel suunal: Türile 11 km ja Väätsale 5 km. Kuid sinna on vaja jõuda.
Ennetus on lihtsam ja rahaliselt ökonoomsem, kui tagajärgedega võitlemine. Üks ülesanne on sihtgruppide koostöövõime ja selle kaudu nende hoiakute muutmine.
Liiklusohutuse tagamise esimene eesmärk on tuginedes probleemidele liikluses osata neid ette näha ning pakkuda lahendusi, et inimesed saaksid tulevikus ohutumalt liigelda. Alustada võiks jalgratta- ja jalgtee plaanimisest Pärnu tänava lõppu.
Vaadates seda situatsiooni Reopalu ringristmiku poolt, on olukord veel ohtlikum. Nii jalakäijad kui ka jalgratturid on tulnud ohutust turvalisest tsoonist jalgrattateelt, mõtted hajevil, ja ühel hetkel avastavad ennast liikluskeerises, sest jalgrattatee teeb ebamõistliku suuna otse sõiduteele ja lõpeb seal.
Eriti ohtlikuks teeb koha see, et sõidukijuht, kes väljub ringilt paremale Paide linna poole, on sunnitud võtma tee kaarest lähtudes võimalikult paremale ja see ei jäta jalakäijale ega ratturile muud valikut, kui põigata murule või seisma jääda.
Liiklusohutust aitaks tõsta eelkõige liikluskomisjoni tõhusam töö Paide liikluskorraldusküsimuste kaasarääkimises.
Liikluskomisjoni tööülesannete hulka peaks kuuluma arengukava töörühmades ja detailplaneerigute töörühmades osalemine, investeeringute kavasse ettepanekute tegemine ja ehitusprojektide ülevaatamine enne nende kinnitust.
Inimestel on kujunenud arusaam, et politseipatrull liigub üliharva, kuid jalgsipatrullide ja jalgrattapatrullide toomine tänavapilti aitaks kindlasti liiklusohutust tõsta.
Liiklusjärelevalve tõhustamise kohapealt annaks häid tulemusi juba pelgalt politsei kohalolek nii linnas kui linnaümbruses.
Kohalikes omavalitsustes peaks olema liikluskorraldusega tegelev ametnik. Mõeldamatu on, et liikluskorraldust mittetundev ametnik oskaks iseseisvalt ära tunda kõiki võimalikke ohtusid liikluses ja liikluskorralduses.
Samuti määratleb kohaliku tasandi liiklusohutusprogrammide koostamise vajaduse Eesti rahvuslik liiklusohutusprogramm aastateks 2003–2015.
Millisena näen turvalist jalgratturi-jalakäija tulevikku Paide linnas? Autojuht mõistab täpselt liiklussituatsiooni, miski ei sega tema liikumist optimaalse kiirusega.
Jalakäija liigub linnas mööda mugavaid kõnniteid, ületades sõiduteid selleks ehitatud paikades, ta tunneb end kaitstuna sõidukite eest, viimased aga annavad talle teed.
Jalgrattur ei sega mootorsõidukite liiklust, ta liigub mööda selleks eraldatud teeosa ja täidab kõiki liiklusseaduse nõudeid. Keegi ei huku ega saa tõsiselt vigastada juhuse läbi juhtuvates liiklusõnnetustes.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles