Roberta pürib kaunitarina püünele

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uhke olemisega põikpäiset Robertat valmistab vissikonkursiks ette aasta noortalunik Jaan Piigert, kes on kiidusõnade ja lõua alt silitamisega pannud looma koostööd tegema.
Uhke olemisega põikpäiset Robertat valmistab vissikonkursiks ette aasta noortalunik Jaan Piigert, kes on kiidusõnade ja lõua alt silitamisega pannud looma koostööd tegema. Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Järvamaa kutsehariduskeskuse õnnelike lehmade lauda ees aedikus tammub neli lehma, udarad piimast pingul. Tahaks õhtusele lüpsile, aga ei lasta – kohe tullakse tõuaretusühingust vaatama, kes neist neljast väärib vissikonkursile pääsu.

Üldmulje peaks muidu kõigil tipp-topp olema: ilus seljajoon ja roidekaar, pikad jalad. Ja udar, see on muidugi kõige tähtsam.
Kõndida ei ole niimoodi, piimast tilkuvana, sugugi mugav. «Tubli oled, tule, tule!» julgustab äsja parima noortaluniku tiitliga pärjatud esmakursuslane Jaan Piigert oma hoolealust, eesti punast tõugu Robertat.
Loom teeb tema järel nööri otsas neli-viis väärikat sammu, pea uhkelt püsti. «Vot niimoodi, Roberta, tubli oled!» kiidab Jaan ja sügab teda lõua alt.
Kahe nädala pärast ootab Jaani ja Robertat Ülenurmel Eesti põllumajandusmuuseumis konkurss «Viss 2012». Selleks päevaks on nad valmistunud juba neli nädalat, kõnnitreeningut teinud oma paarkümmend korda.
Algul keeldus uhke loomuga Roberta igasugusest koostööst. No miks peakski ta nööri otsas kellegi kõrval kõndima ja kuulama käsklusi «Seisa!» ja «Tule!»!
Aga sellele paberisse peidetud rapsikoogile Jaani pihus ei suutnud ta vastu panna. Nii tulid need esimesed sammud. Ja siis kiidusõnad. Ja siis mehine peotäis värsket naati, küll see maitses hea!
Nüüd Roberta enam vastu ei puikle. Ta teab, et tuleb vaid, pea püsti, Jaani kõrval mõni ring kõndida ja tema kõige lemmikum maius – jahu – tõstetakse ämbriga nina ette.
«Ta saab aru, et ma tahan talle head,» ütleb Jaan. «Nii kui lauta astun ja ta mu häält kuuleb, tõstab kohe pea püsti, saab häälest aru, et tuli keegi, kellele meeldib temaga tegeleda.»
Jaan ei salgagi, et see loom on talle väga meeldima hakanud, sest meenutab iseloomu poolest teda ennast – uhke olemisega ja tahab kogu aeg tegutseda. «Onju, Roberta?» küsib ta ja sügab oma hoolealust jälle lõua alt.
Tuleval nädalal saab Roberta korda ka oma sõrad. Lauda pehmetel kummimattidel jalutades ei kulu need ju grammigi, hoopis vastupidi. Selliste «platvormidega» ei sobi aga Ülenurmel žürii ette astuda. «Värgime sõrad ära, lõikame need pikad suss-otsad maha,» selgitab kooli loomakasvatuse õpetaja Mirja-Mai Urve.
Vahetult enne vissikonkurssi ootab Robertat veel õige mitu protseduuri. Tema nahk aetakse masinaga täiesti siledaks – isegi kõhu alla ei tohi karvakestki jääda – ja hõõrutakse siis õliga läikima.
Jaan võtab Roberta pea kaenlasse, silitab tema otsmikku ja vaatab küsivalt Mirja-Mai Urvele otsa. «Tuka jätame talle ikka ette?»
Õpetaja Urve arvab, et vähe sellest – Robertale võiks isegi natuke soengut teha, näiteks tuka ära tupeerida ja juukselakiga kinnitada, samamoodi võiks ka sabaotsa kammiga kohevaks ajada.
Jaan sätib end korraks aiale istuma. Päike kütab. Kohe astub Roberta talle järele ja surub pea vastu käsivart.
Jaan võtab taskust valge nokamütsi ja pistab lehmale pähe. «Noo, Roberta, päike teeb sulle muidu liiga,» ütleb ta ja pakub siis oma joogipudelist lehmale juuagi.
Hoolimata sellest, et Järvamaa kutsehariduskeskusel suurt valikuvõimalust pole – parimad tuleb välja valida vaid 70 lehma seast –, on koolil vissikonkurssidel päris hästi läinud, seda just eesti punast tõugu lehmadega: üks mullikas on tulnud isegi esikohale, üks vasikas kolmandale kohale ja mitmel korral on lehmad finaalringi jõudnud.
Kohale jõuab tõuloomakasvatajate ühistu aretusspetsialist Piret Saare. Jaan viib Roberta uuele ringile. Saare vaatab ja hõikab siis vaimustunult: «Kõnnib nii ilusti, pea püsti! Issand, kui äge!»
Urve märgib kõrvalt, et Roberta ongi väga kihvt loom. «Ja proua kohta väga kenas toitumuses!»
See, kuidas Jaan ringi lõppedes oma treenitavat kallistab, avaldab ka aretusspetsialistile muljet. Saare märgib, et näeb esimest korda nii head lapse ja looma läbisaamist.
Üks märkus on tal ka: nimelt kipub Roberta seistes selja natuke liiga nõgusaks laskma. Seda annaks muidu välja vabandada – ikkagi neljakordne ema –, aga vissikonkursil ei tohi lasta seda paista. «Patsuta natuke oksaga kõhu alt,» annab Saare Jaanile nõu.
Tõuloomakasvatajate ühistu sõela läbib peale Roberta ka kaks holsteini tõugu ehk mustakirjut lehma: Fanta viib vissikonkursile äsja parimaks noortaluperenaiseks tunnistatud Pille-Riin Reinaus
ja Lillit saadab Veiko Taalkis.
Millest unistavad Roberta, Fanta ja Lilli, on raske öelda, aga Jaan, Pille-Riin ja Veiko oleksid küll väga uhked, kui nende hoolealune saaks kolme parima seas päitsete külge sinimustvalge roseti.
Jaan julgeb unistada koguni väga suurelt: miks mitte ei võiks just tema Roberta olla see, kellele Eesti hümni saatel pannakse ümber sinimustvalge lint ja kaela lillepärg.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles