Prääma lastekodu lood

Marika Rajamäe
, Järva Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Erakogu

Võinuks olla nii, et tänavu 16. mail saanuks Prääma lastekodu pere 70. Aasta 1980 lõpetas selle koha järjepidevuse – tulekahju!
Kuidas see täpselt oli, seda teavad need, kes peavad teadma. Liikvel oli üks jutt. Poisid olnud lummatud Astrid Lindgreni Karlssonist katusel. Nii nad korstnajala juurde täiskasvanute teadmata oma elamise sisse seadsid...
Paidelase Urve Schkiperovi (sündinud Juga) kodukoht on Prääma olnud alates 1942. aasta 16. maist – ta oli siis aasta ja kümme päeva vana – sinnani, kuni ema 1998. aasta 26. mail toonela teed läks.
Mäo lastekodu kasvataja Raili Juga tuli koos hoolealustega Mäost sõjajalust ning jõudis Öötla, Vodja, Esna ja Eivere mõisa kaudu lõpuks Präämasse, kuhu jäi tööle 30 aastaks.
Et läbielatust ja kogetust ei jääks tulevastele põlvedele tühja kohta, on Urve Schkiperov talletanud nii oma kui ka ema mälestusi ja pilte, hoidnud sidet lastekodu omaaegsete hoolealustega.

RAILI JUGA MEENUTAB
Prääma saabusime 1942. aasta 16. mail. Maja oli hooletusse jäetud, päris omanik Ewert von Renteln oli 1939. aastal läinud Saksamaale. Vahepeal oli mõisat kasutanud kodanliku Eesti sõjaväe ratsaväeüksus, sest siin olid suured tallid.
Hoone oli räpane, aknad klaasideta. Sõjaväeosast oli järel suuri raudvoodeid, pikki söögilaudu ja pinke, öökappe, mida pärast korrastamist tuli päris mitu aega kasutada.
Kasvandikud, 35-36 kolme- kuni viieteistaastast last, magasid vahel põrandal põhukottidel, enne kui jõudsime tasapisi ruume sisustada.
Sõime suurtelt sõdurilaudadelt, kuni saime kätte kõvainventari Mäost, samuti väikevahendid, toidunõud, pesukausid.
Väliselt oli häärber üpris kena: punane telliskivi, katusest eenduvad osad, ümber liigirikas park jalgteedega. Siin on ka looduskaitsemärk seisnud.
Sisenesime klaasrõdult, põrand oli kenasti mosaiigis laotud. Paremale jäi saal. See oli läbi maja. Alguses leidsid kasutust põhikorruse toad. Siin oli ka köök. Lapsed mahtusid lahedasti ära.
Kaks ahjusuud avanesid koridori. Tagasi mööda koridori olid magamistoad: paremal poistele, vasakul tüdrukutele. Personali kasutada jäid mansardkorruse ruumid, kuhu viis umbes koridori keskelt lai puutrepp.

Sõjaolude kohta oli toitlustamine normaalne, sest kokkuleppel kohalike meditsiinitöötajatega oli enamikule kasvandikele määratud haigete laste suhkru, või, jahu ja munade lisanorm.
Üldine toitlustamine käis tšekisüsteemi lausel, mingil määral saime toidulisa Prääma talust (piima ja aiasaadusi), kus tol korral oli juhataja Aleksander Kiin.
Kodanlikul ajal oli Kiin Järva maavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja, kellele meie lastekodu allus. Tema teene oli ka, et lastekodu leidis uue asukoha Präämas.
Riietus oli endiselt vaene, anti mingit pleegitamata linast riiet, millest õmblesin väikestele pikad traksidega püksid, kuhu sai peita kulunud-nõelutud-lapitud soojemaid sukki ja pesu.
Mäletan, et kütet saime algul endisest suurest Prääma õunaaiast, mille puud külm oli hävitanud. Tuli neid kordamööda kütteks saagida, sest vallavalitsuse kaudu saime viletsat kütet.
Hiljem, 1945. a anti meile metsatükk üle jõe Röa-alusest pargist. Käisime seda metsa maha saagimas ja kütteks valmistasime ilusaid suuri kaski – nii kahju oli. Edaspidi saime Prääma turbarabast turvast.
1943. a hakkas kimbutama ruumipuudus, sest okupatsiooniväed paigutasid meile sõjaväeüksusi. Tuli elada kitsastes oludes kuni 1944. aastani, mil sakslased taganesid. 1944 oli mõisa vankrikuuris vene sõjavangide laager, umbes 40 inimest. Vangid käisid iga päev Röal tööl, sõjaväelastest valvurid saatsid neid.
Traataia juures oli ööpäevane valve, viisime lastega salaja vangidele leiba. Kui Paide vabastati okupatsioonivägedest, oli laagrist põgenenud 12 sõjavangi. Olid kaevanud põranda alt augu.
Okupatsioonivägedes oli Eesti üksusi, mobiliseerituid ja Velikije Lukist üle tulnuid, kes viibisid lühikest aega Präämas ja ka Röal ning kadusid ühel ööl nii vaikselt, et hommikul olid ruumid tühjad.
Kaader oli neil aegadel väga liikuv ja juhuslik. 1945. aasta lõpust 1950. aastani vahetus viis direktorit. Vahetusid ka kasvatajad.
Siis jäi kauaks ajaks tööle direktor Elmar Keps, üsna agar majandusmees, algasid remondid ja põhjalikud ümberehitused, mis kestsid 1950. aastast 1960. aastani, mil ta raske haiguse tagajärjel suri. Neil aastail tugevnes ka kasvatajate kaader ja jäi püsivamaks.
Neil murrangulistel aastatel ja pärast sõda täienes lastekodu pere jõudsasti. 1950 loodi Prääma lastekodu 4-klassiline algkool, alates viiendast klassist tuli Paides koolis käia.
Lastekodu sisutöö juhend oli sisekorraeeskiri ja selle alusel loodud päevarežiim. Päevarežiim oli küllalt tihe, sest kasvandikud õppisid koolides mitmes vahetuses, mida tingis ealine erinevus, sest alates 1945. aastast oli neid alates seitsme aasta vanustest kuni VII, hiljem VIII klassi lõpetamiseni või pärastsõjaaastail vabriku või kutsekooli suunamiseni.
Mõningad edukamad õpilased suunati keskkoolidesse, Tallinna, Kaagvere lastekodusse, vist ka Pärnu. Hiljem oli võimalus Prääma lapsi otse Paide keskkooli suunata.
Esimestena neist lõpetasid Paide keskkooli Valeri Noskov, hiljem Toivo Tukkia, Adeele Taal, Väino Kivinurm, meditsiinikoolis õppis Koidu Meremaa.

URVE SCHKIPEROV MEENUTAB
Maja keskel asus pikk koridor, kus ühes otsas oli lai aken. Akna kõrval seinal oli mõnus mängida palli. Matsud päevasel ajal ei seganud kedagi. Seal valgemas osas sai variantidega «maapalli» või «õhupalli» mängida.
Hommikuti oli koridoris hommikvõimlemine. Tubadest tulid lapsed välja. Mõnikord näitas harjutusi ette kasvataja, teinekord sai selle au mõni edukam sportlane.
Ruumi keskel ühe klassiruumi kõrval seinal oli krapp, raadiosõlmest lasti sinna saateid. Koolitundide ajal oli raadio välja lülitatud, muul ajal kestsid saated kella 7st 21ni. Siin oli ka suur seinakell. Kahepoolse klaasukse kaudu pääses saali.

Saalis oli mitu ainulaadset asja. Alguses oli vasakul nurgas ilus hele mõisaaegne ahi. Ju see ei andnud küllaldaselt sooja ja lammutati. Asemele ehitati plekkahi, mis vahel isegi särtsus kuumusest.
Põranda parkett oli tammine – Viraksaare sootee tammepakkudest lõigatud. Nii vähemalt räägiti.
Ja muidugi Rimski-Korsakovi elevandiluust klahvidega klaver. Peagi just poiste hulgast oli hea muusikakõrva ja -tajuga huvilisi mängimas, esialgu ühe sõrmega, hiljem ikka kahel käel. Harri Hindrekus, Arne Roos ja Kalju Bakusov – nende mäng saatis laulumänge ja hiljem tantsegi.
Kui esimesed televiisorid ja telesaated hakkasid levima, ehitati otsaseina auk (kiviseinad olid paksud). Televiisorikapp (NB! ustega ja lukustatud) leidis siin koha.
Šeffide (Eesti Kaabel, oli üks) abiga toodi televiisor. Saateid vaadati koos õhtuti kuni kuuest kaheksani. Kolm-neli rida toole pandi teleri ette.
Pahanduste korral oli lapsel telerikeeld. Enne telerit koguneti sageli saali ühiselt mängima või tantsima või mõnele muule üritusele. Eriti hinnas olid vanad laulumängud, kus said kõik osaleda.
Seltskonnatantsude põhisamme näitasid nooremad kasvatajad ette. Nüüd läks moodi valss, tango ja fokstrott.
Üsna tihti oli esinejaid mujaltki. Šefid tulid korraliku isetegevusprogrammiga. Paidest käis näitering, kes etendas muinasjutte. Eriti on meeles «Ahjualuse» lugu.
Lasteraamatukogu oma luulepõimikutega oli oodatud. Siis kaasati ka Prääma lapsi. Pärast sõda mitmel aastal käis rändkino. Suuremad poisid sättisid end siis appi.
Kõik kohustuslikud kalendritähtpäevad peeti saalis. Direktor või õppealajuhataja rääkis tähtpäevast, hiljem oli isetegevuskontsert: ansamblid, solistid, tantsijad, püramiidid, luuletused ja lavastused. Andekaid ja tegusaid lapsi leidus alati. Pidude lõpus jaotati sageli maiustusi või õunu.
Toredad olid kohtumised näitlejate-muusikutega. Ükskord mängis Juhan Zeiger viiulit. Milline vaikus... ja viiul! Kõige imelikum tundus, et isegi «Juba linnukesed...» sellest imelisest pillist välja tuli ja muude lindude hääled kah veel.
Näitlejad Olev Ehala akordionil ja Ilmar Toomla koos panid rahva laulma ja kuulama toredaid lugusid. Juhandi muusika...mitmel korral käis lastega laulmas helilooja Blumberg, haaras kohe kõik kaasa.
Tema jättis ka ühe pala: «Prääma, me kodu, nii armas on ta, nii ilus on elu me maal...»
Präämas kasvas üles ka üks akrobaat Sergei Fatkin, tema ema Anna oli kokk, tal oli veel neli poega. Mõnel korral esines Fatkin hiljem Prääma lastelegi ja rääkis oma elust. Näiteks 1968 viibis ta kuus kuud Moskva Music Halli koosseisus turneel Lõuna-Ameerikas.

Saali akendest avanes pilt ühele idüllilisele kaskede salgale, kunagi olnud seal lehtla. Paremale ja vasakule vaadates seisid silmitsi rõdudega. Üks neist oli peatrepirõdu, kus vihmaste ilmadega sai mängida. Teisele rõdule pääses läbi tütarlaste magamistoa.
See oli põnev rõdu. Kevadel sisustati siia mitmel korral elavnurk, kus oli suur akvaarium kaladega. Ükskord oli ka terraarium nastiku või rästikuga. See vingerdis pääses välja – paanikat oli palju. Samal ajal oli elavnurgas ka siil. Paar poissi korraldas nende kahe vastasseisu, et kontrollida, kas siil hävitab nõelussi. Hävitas! Üldiselt jube võitlus oli.
Elavnurgas olid veel valged hiired, merisead ja jänesed. Hoolitsejaid ja toitjaid tuli lausa järjekorda seada. Sügisel viidi ära kõik peale kalade, kes kolisid üle raamatukogutuppa.

Alguses tuli valgus Präämasse Viraksaare turbatööstuse elektrijaamast, selle peale kindel olla ei saanud. Ikka pidid varuvariandina valmis olema tattninad ehk petrooleumilambid ja majapidamisküünlad.
Mõisamajast paarkümmend meetrit allpool kulges kitsarööpmeline raudtee, mida kasutati turba väljaveoks Viraksaare rabast. Olen isegi lühikest aega rabas turbaplönne aunadesse kuivama pannud. Siis olen neid ka «konka» peale hõredatesse kastidesse loopinud.
Alguses oligi Prääma põhikütteaine turvas, tule alustamiseks ahjudes kasutati puitu. See turba ving lööb siiani sinna, kui meenub tollane toasoe.
Prääma all sai loobitud kuiv turvas vankritesse ja hobused vedasid kütte turbakuuri; seal jälle visati hunnikusse. Mõnikord ootas vähe niiskem turvas raudtee ääres aunas tahenemist.
Turvast veeti mööda Raudtee tänavat haruteed pidi Paide jaama juurde, kust seda müüdi kütteks.
Raudteed kasutati sageli suurte vihmade ajal poriste läbipääsmatute teede asemel. Kuiva ja enam-vähem puhta jalaga sai mööda raudteetammi Paidesse Pärnu tänavale välja.
Mõnikord juhtus, et tühi dresiin vedas lapsi kodu poole. Vahetevahel oli keegi üksikud «konkad» raudteele jätnud ja nendega oli üpris mõnus sõita. Hirmu oli veidi ka, sest kes see võis liinil tööd segada. Äraaetud vagunite pärast oli ütlemisi küll.

Mõisaajast oli säilinud korralik põllumajapidamine, mis muudeti Prääma lastekodu abimajandiks. Aednik oli väga hoolas. Kasvuhoone, lilled, kapsad, kaalikad, tomatid, kurgid, vähesel määral vilja; lehmad, üks pull, hobused, sead, lambad, kanad – kõik, mis korralikuks majapidamiseks tarvis läheb.
Ka marjaaed oli (punane, must sõstar, karusmari), õuna- ja kreegipuud, vähesel määral pirni- ja kirsipuid. Suur sõjaeelne külm oli küll kõva harvenduse teinud.
Tööliste hulgas oli palju kohalikke. Aja edenedes saagid suurenesid. Kevad- ja sügistöödel kasutati ka lapsi. Olen kolmel suvel abimajandis töötanud – juurviljaaias, heinatööl, kartulivõtul.
Lastekodu katseaia korrashoiuks kulus palju aega.
Hillar Liiv oli poiss, kellele meeldis hirmsasti põllul rahmeldada. Ta oli aednikuga suur sõber. Hiljem sai Säreveres õpetust. Käis üleliidulisel põllumajandussaavutuste näitusel Moskvas.
Katseaias oli alati palju lilli. Eriti sügisel oli kirevust palju. Ümber maja, õigemini maja ees laiad peenrad daaliate, astrite, lõvisuudega. Mitmelgi korral kiideti vabariigis Präämat.
Sageli oli Prääma poiste käsitöö hästi hinnas, nad tegid väikseid pinke, riiuleid, lauakesi, karpe, ka pesakaste. Näitustel võis näha Prääma poiste töid.
Ega tüdrukudki maha jäänud. Evi Koort ja Elvi Adelbert oskasid kenasti kududa, ristpistes ja mõnes muus tehnikas linikud kaunistasid laudu. Ka heegeldatud linikud olid väga moes.
Pärast VII klassi lõpetamist läkski enamik tüdrukutest Klementi-nimelisse kooli õmblejaks õppima. Poisid Tallinna tööstuskoolidesse. Koolivaheaegadel tulid nad sageli oma koju Prääma.
Tublimad õppurid said jätkata keskkoolis (Hans Tekko, Vaike Korb, Adeele Taal, Valeri Noskov, Väino Kivinurm), mõni jõudis ka kõrgkooli, nagu Väino Kivinurm, Valeri Noskov.

Prääma lastekodu lastega olen ikka seotud olnud. Olen õppinud algklasside õpetajaks ja 1961. a alates jätkanud ema tööd. Õppisin 1950 Prääma algkooli III klassis, hiljem, 1965. aastast alates Paides keskkoolis.
Umbes 1966-67 olen paar nädalat asendanud Prääma algkoolis haiguslehel olevat õpetajat. Mõnikord aitasin ema, kes oli 1953. a 20. novembrini lisaks kasvatajatööle ka lauluõpetaja.
Juba Paides õpetajatööl olles juhtus ikka, et klassis oli Prääma lapsi.
Prääma perest nii mõnigi on loonud koos kodu, lapsed suureks kasvatanud ja lahkugi läinud. Kõike on olnud. Kokku oleme alates 1986. aastast saanud nii väiksematel kui suurematel kokkutulekutel juuli viimasel nädalavahetusel. Siis on kõigil meil olnud oma lugu pajatada...

Kümmekonna minuti kaugusel asus paras laiuke Pärnu jõe Reopalu osa, kus kõik julgemad oma ujumise algoskused kätte said. Siia tuldi isegi Paidest.
Ujumiskohta oli jõe süvendamisega laiendatud, siin oli isegi liivast kaldalõike. Sinisavi lõi ka kohati välja, losside ja koopakeste ehitamiseks paras materjal.
Vasakpoolne võsa Röa tee ääres kuulus kirjutamata reeglite järgi tüdrukutele – sai riideid vahetada. Poisid võtsid koha sisse alati ülespoole voolu. Siin oli neil ka hüppelaud vettehüpeteks, sügavust oli veidi üle täiskasvanute peade. Seal nad oma pomm- või karsumm-hüppeid tegid, mõni julgem proovis peakat.
Vesi oli rabavesi: pruunikas, hästi läbipaistev. Kui seltskond sisse hüppas, keerutas põhjast muda üles. Ega see seganud kedagi.
Kalda ääres kasvas kõrkjaid, millest sai pardikesi ja laevu meisterdada. Mõnikord lõigati umbes meetripikkused jupid, seoti nööriga kaheks kokku, pandi kaenalde alla ja ujumine-hõljumine võis alata. Ujumishooaeg algas sageli juba aprilli algul. Käis võistlus, kes oli esimene (aprillis) või siis viimane (septembris-oktoobris) julge antud aastal.
Talvel paaril korral puhastati laiem osa jões lumest ja liuväli oli ehtne. Ükskord oli siin isegi jääkarussell. Uisud olid ehtsad pansid. Tüdrukutel olid allapandavad ümara otsaga «iluuisud». Siis pidi saapakontsas olema augud plekise äärega, kuhu uisud kinnitada.
Mõnikord, eriti palava ajaga käis jões isegi vannitamine-pesemine seebi ja nuustikuga. Siis reostusprobleemi vist nii rangelt ei jälgitud. Veevool oli küllaltki kiire. Jõest ülesvoolu oli veel üks mõnus ujumiskoht Lageaasu all. Seda kutsuti Liivakaldaks. Vasakpoolne kaldaserv tõusis peaaegu püstloodis üles. Paarimeetrine liivariba jäi suuremale seltskonnale kitsaks.
Alati on poiste hulgas olnud kalapüügihuvilisi. Pilliroost ridva puudus ei takistanud kalastamist. Ridvamaterjali olid kaldad täis ja peenikest õngenööri oli ikka võimalik muretseda.
Saagiks võisid saada haugi, särge, ahvenat. Mõnest kalda­urust või kivi alt võis välja ilmuda vähkigi. Kätega lepamaimude püük jäi rohkem algajatele. Kokkuvõtteks võib öelda, et jõgi oma ahvatlustega läks täie ette.
Maja taga kõrge vana pärna otsas kell rippus. Aastaid tagasi kutsus see mõisatöölisi – kas siis tööle või tööd lõpetama. Pärna õitseaegu hirmutas kell mesimummude lendu.
Ülesanne oli eemalolijatele märku anda, et on aeg koju tagasi tulla. Enamjaolt helistati kella suvel. See kajas kaugele. Jõeäärne sai kohe ujujatest ja muidu mängijatest tühjaks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles