Viru hotelli Merineitsi restoranis peakokana töötav Türilt pärit Margus Tammpere on ametis olnud juba pea kümme aastat, ometi pole selle ajaga rutiini tekkinud.
Kokk korjab sibula oma toidust välja
7. juuli 2012, 10:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohtumine intervjuuks on Margusega kokku lepitud tema töökohas, Viru hotellis. Kuigi tal on vaba päev, tuleb ta restorani köögist välja valges ametivormis, mille rinnale on tikitud kiri Chef de Cuisine ja varrukal embleem, mis reedab,et tegu on peakokkade ühendusse kuuluva toidumeistriga.
Kellaaeg näitab tunnijagu üle keskpäeva ja Merineitsi restoranis ei liigu lisaks teenindajatele esialgu kedagi. Ent Marguse sõnul on sinna kohe-kohe oodata 250 näljast hotellikülastajat ja ta teeb ettepaneku suunduda kõrvalasuvasse Valuutabaari, kus on veidi rahulikum ja hubasem. Meie jutuajamise vältel tuleb Margusel siiski vastata paarile telefonikõnele ja aeg-ajalt käib keegi temalt nõu küsimas. Et lisaks peakoka ametile on Margus vastutav ka Valuutabaari ja Amigo ööklubi toimimise eest, on tal ligikaudu 50 alluvat ja nii pole ime, et teda pidevalt vajatakse ja heas mõttes tülitatakse. «Sellepärast mulle mu töö meeldibki, et iga päev on uus. Igas mõttes: uued inimesed, olukorrad, väljakutsed,» ütleb ta. Järgmisel aastal täitub kümme aastat ajast, mil ta Viru hotellis ametisse asus.
Türil sündinud ja kasvanud Margus hakkas toidumaailma avastama ja selle vastu huvi tundma juba koolieas, mil sama huviga koolivennad õhtuti neil kokku said. «Kapist läksid käiku vist kõik ema ostetud toiduained. Põhiliselt rändasid potti spagetid, mida siis oliivõlis praadisime. Muide, see oli sügav nõukaaeg ja toona oli oliivõli defitsiitkaup. Magustoiduks tegime karamellkisselli. Sedasama, mis koolis pakuti. Aga meie oma oli muidugi palju parem,» muigab Margus. Poisid eksperimenteerisid ka muude roogadega, millest koolisööklas unistadagi ei saanud: tegid ise friikartuleid, grillkana jne.
Peakokk, kelle roogi restoranikülastajad kõrgelt hindavad, ei söö ise sibulat. «Kui see on kuidagi toidu sisse peidetud, siis söön ära küll. Aga kui sibulatükk jääb hamba alla, siis sülitan välja, või sätin taldrikuservale. Mulle lihtsalt ei maitse kõik need murulaugud, porrud ja taoline segment,» tunnistab ta. Muu söödav kraam talle vastumeelt pole ja pigem eelistab soolast magusale. Isegi kommid, mis ta aastaid tagasi laevalt tõi, seisavad siiani Türi kodus kapis.