Ekspert: kus olid klassijuhataja silmad?

Hiljuti vapustas Eestit video, kus õpilased ründasid füüsiliselt õpetajat. Samal ajal langes Türil õpetaja õpilaste vaimse rünnaku ohvriks ja oleks peaaegu töökoha kaotanud.

KOMMENTAAR

Tiina Teppo

Tartu Kivilinna gümnaasiumi õpetaja,

töötanud kaheksa aastat õpi- ja kasvuraskustega õpilastega

Alustades tööd uute õpilastega, kulub alguses hulk aega, et luua suhted, aru saada, millised on õpilaste õpioskused ja tase, töö- ja korraharjumused. Jutt käib nn rasketest õpilastest.

Lisaks on üldteada, et iga grupiga töös on tulemas kon­fliktifaas. Õpetaja peab selle ära tundma ja selleks valmis olema. Mina võtan sel puhul aja maha ja räägin õpilastele, mida tunnen, olukorrast arvan, ja palun õpilastel samuti väga ausalt oma arvamust avaldada.

Alati kinnitan õpilastele, et kui ma eksin, olen valmis vabandust paluma, aga eeldan seda ka neilt. Me kõik oleme ju inimesed ja võime eksida. Olen seisukohal, et õpilastele tuleb alguses ausalt ja avameelselt selgitada oma väärtushinnanguid ja põhimõtteid, aga kindlasti nii, et mida ma milleks nõuan.

Mitte lihtsalt, et nõuan ja kõik. Põhjendama peab. Ja andma õpilastele võimalusi kaasa rääkida. Seega tuleb tegelda väärtuskasvatusega, kulugu selleks või tunde. Tulemus on selline, et töö läheb lenneldes ja ühiselt jõutakse koostööfaasi.

Samuti tekib küsimus, kus olid klassijuhatajad. Eelkõige nemad peaksid olema kursis oma õpilaste probleemidega ja vahendama suhteid aineõpetajaga.

Usun, et klassijuhataja sekkudes ei jõua asi allkirjade kogumiseni. Jällegi: lapsega on vaja rääkida, rääkida ja veel kord rääkida. See tasub end kordades ära.