Anton Pärn: Maakonnamuuseumid on ja jäävad

Anton Pärn Foto: AFP / Scanpix

Anton Pärn

kultuuriministeeriumi asekantsler

Praeguses võimalusterohkes, kuid keerulises elus tuleb üha rohkem mõelda sellele, kuidas eristuda, silma jääda, köita, tugevdada sidet kogukonnaga.
Maakonnamuuseumid peaksid senisest rohkem saama tegeleda sisuküsimustega, sest Euroopa Liidu (EL) tõukefondide toetused ei saa piirduda mitte uute majadega, vaid ka sisutegevused peavad arenema.

Areng on toonud
uusi vajadusi

15 maakonnamuuseumi tuli siseministeeriumi haldusalast kultuuriministeeriumi valitsemisalasse eelmise aasta algul, mis on andnud võimaluse nende tegevusi vahetumalt jälgida ja analüüsida.
Alates 2004. aastast, mil avanesid ELi struktuurifondid, on aset leidnud tunnustamisväärselt kiire areng muuseumide infrastruktuuri väljaarendamisel.

Muuseumi sisuküsimustega tegelemise kõrval ei jätku paljudel jõudu ja ka kompetentsi tegeleda kõige sellega, mis aitaks neil olla nähtavamad, kuuldavamad.  

Selleks et see võimalik oleks, tuli senist kitsast fookust laiendada. Enam ei saanud muuseum keskenduda vaid pärandi kogumisele, uurimisele ega säilitamisele.
Uued märksõnad olid piirkondade tasakaalustatud areng, toimiv kogukond, kultuuriturism ja konkurentsivõime.  
ELi tõukefondide kasutuselevõtt on näidanud, et me vajame muuseumidesse täiendavalt uusi spetsialiste – pedagooge, programmijuhte, lisaks neile ka arendus- või turundustegevust. Riigieelarve on  võrreldes 2008. aasta esimese kinnitatud eelarvega vähenenud 2010. aastaks  20 protsenti.

Isegi kõige optimistlikud ennustused, mis räägivad majandusolukorra stabiliseerumisest, ei näe ette eelarvete taastumist kriisieelses mahus lähema kolme aasta jooksul.
Muuseumid on olnud tublid, sest on suutnud säilitada oma põhitegevuse ja valdavas osas ka töötajad. Samas on kärbete tulemusel vähenenud lahtiolekuajad, miinimumi on viidud arendustegevused (koolitused, lähetused, infotehnoloogia) ja kõvasti on kokku tõmmatud uute näituste pealt.

Maakonnamuuseumid on kahtlemata igaüks oma nägu, kandmas ja toetamas oma piirkonna identiteeti.
Samas on neil muuseumidel kui nn maakondlikel keskmuuseumidel täita oluline osa museoloogilise kompetentsikeskusena.
Siinkohal tuleb küsida, kas nende kärbete tingimustes saame tagada ühtlase taseme kõikides maakondades maakonnamuuseumi ülesannete täitmisel?
Millised on alternatiivid

On selge, et praeguse süsteemiga jätkata ei saa. Aga kuidas siis edasi minna?
• Teeme maakonnamuuseumidest sihtasutused.
Sihtasutuste moodustamisel ei taga riik eraõiguslikele institutsioonidele ELi tõukefondide projektide omafinantseerimist samal moel kui riigiasutustele tagatakse kaasfinantseerimise osa.
Ka ei suudetaks tagada kõikide sihtasutuste koostöö ja tegevuste koordineerimist. Lisaks on valitsus võtnud väga ettevaatliku, et mitte öelda eitava positsiooni üleriigiliselt uute riigi sihtasutuste moodustamiseks.
• Anname maakonnamuuseumide haldamise üle kohalikele omavalitsustele.
Kohalikud omavalitsused ei suutnud ka headel aegadel piisavalt panustada muuseumide arendamisse täiendavat raha, rääkimata rasketest aegadest.
Isegi kui mõnel juhul oleks omavalitsustel soovi ja võimekust, tähendaks osa maakonnamuuseumide kuulumine riigi, aga teiste omavalitsuste juhtimise alla ühistegevuste koordineerimise keerukust ja probleeme ühtse taseme tagamisel kompetentsikeskustena. Kuigi maakonnamuuseumid on tihedasti seotud selle paigaga, kus nad asuvad, täidavad nad selgelt ka nn maakonna keskmuuseumi ülesandeid, mida poleks võimalik tagada kohaliku omavalitsuse hallatava asutusena.
• Maakonnamuuseumide liitmine väiksemate kogumitena geograafilisel põhimõttel või võimalik sidumine mõne keskmuuseumiga.
Selle variandi puhul ei suudetaks vähendada lõhesid muuseumide tasemete vahel. Keeruline oleks tagada maakonnamuuseumide kui piirkondlike kompetentsikeskuste tegevuste koordineerimist ja koostööd, kui muuseumide omanikering on sedavõrd kirev.
Pealegi muutuksid selle variandi puhul osa muuseume mõne keskmuuseumi teemafiliaaliks ja maakondlik museoloogiline arendustegevus jääks tagaplaanile.
Olukorda analüüsides jõudis kultuuriministeerium tõdemuseni, et kõige otstarbekam variant on jõud koondada ning luua Eesti muuseumimaastikule tõeline tegija, otsustustes kaasarääkija, ühtne hääl ja võimas mootor – kõiki maakonnamuuseume ühendav liitmuuseum.

Mõistagi pole siinkohal juttu maakonnamuuseumide sulgemisest või tähtsuse kahandamisest, sest eesmärk on muuta maakonnamuuseumid senisest rohkem kohaliku kultuurielu keskusteks.
Loomulikult on nad seda ka praegu, kuid küsimus on haardes, mida muuseum saab endale lubada. Muuseumi sisuküsimustega tegelemise kõrval ei jätku paljudel jõudu ja ka kompetentsi tegeleda kõige sellega, mis aitaks neil olla nähtavamad, kuuldavamad.  

Ettekujutuses ühendaks selle liitmuuseumiga oma jõud ka Eesti vabaõhumuuseum, kes panustaks ühendorganisatsiooni oma turundus- ja arenduskompetentsi, aga ka maa-arhitektuuri sisuteemadega, mis on kõik vabaõhumuuseumi rahaga kaetud.

Ma mõistan muuseumide liitmisega seotud kartusi, mida võimendab praeguse aja heitlikkus. Seepärast tahan rõhutada: me ei näe ette ühegi muuseumi kaotamist, pigem vastupidi – tahame nende positsiooni tugevdada, sest uus ühendus tooks arengud ja vajadused esile terviklikumalt.
Meie lähinädalate eesmärk on kohtuda kõigi muuseumide töötajatega, tutvustada oma plaani ja kuulata, veel kord kuulata.

Tutvustame ideed ka maavanematele ja kohalike omavalitsuste juhtidele, et selgitada otsuste tagamaid ja arvestada nende kommentaaridega.
Soovime novembri alguseks tuua välja liitmuuseumi põhikontseptsiooni. Miks nii kiiresti? Arengud riigis on olnud rohkem kui kiired, sel aastal on olnud kaks lisaeelarvet. Me ei soovi, et tegevusetusega loome olukorra, kus pöördelistel hetkedel on liiga hilja, et midagi ette võtta. Riik hoiab jätkuvalt oma asutusi.

KOMMENTAAR

Valev Väljaots
Järvamaa muuseumi direktori kt

10. septembril oli muuseuminõukogu koosolek, kus tehti ettepanek liitmuuseumi kavandamiseks maakonnamuuseumide alusel.
Otsuse tegemiseks ei tehtud hääletust, ettepanek vormistati koosoleku üldprotokolliga. Eelnevat infot plaanitavate muutuste kohta maakonnamuuseumide juhid ei omanud.
21. septembril oli maakonnamuuseumide koosolek asekantsler Anton Pärna ja teiste kultuuriministeeriumide töötajatega. Liitmuuseumi ideed tutvustavas materjalis oli probleemide analüüs pealiskaudne, kajastades vaid üksikuid näitajaid muuseumide töös.
Tegelik probleemipüstitus oli nõrk ja puudutas paljuski muuseumide igapäevatööd. Põhjalikku analüüsi, mis arvestaks maakonnamuuseume kui pikaajalise tegevuslooga iseseisvaid asutusi, ei olnud tehtud.
Mitmest seisukohast paistis välja vaid kulude kokkuhoiu kava. Seda arusaamatum on, kuidas saab kulusid kokku hoida direktoraadi loomisega Tallinna.
Juhtimise koondamine ühe direktori kätte vähendab kindlasti kohapealset algatust ja võimalust teha otsuseid maakondlikest arengutest lähtudes.
Olen seisukohal, et muuseumid kuuluvad loovasutuste valdkonda, millel on aastatega välja kujunenud usaldus ja suhe kogukonda, mis on oma (aja)loolt väga erinevad ning mille struktuuri muutmine lõhub järjekordselt maakondlikku identiteeti ja laiemalt ka eesti kultuuri alustalasid. Seetõttu pole võimalik maakonnamuuseumide reformile läheneda pealiskaudselt ja üheselt.
Koosolekul tehti järgmised ettepanekud, millega ka arvestati: ekspertkomisjoni kaasatakse kõigi maakonnamuuseumide direktorid; ekspertkomisjoni töö tähtajad ja ajakava vaadatakse üle esimesel koosolekul; ekspertkomisjon hakkab analüüsima, milline organisatsiooniline variant on parim lahendus maakonnamuuseumide praeguste probleemide lahendamiseks.
Kultuuriministeerium pole seni maakonnamuuseumidele antud mingit tagasisidet iga aasta esitatava aruandluse kohta ega ole tõstatatud ka probleeme.
Seetõttu olen seisukohal, et kõige olulisem on selgitada, mis on üldse need probleemid, mis lahendamist vajavad, alles seejärel arutada võimalike lahendusteede üle.
Samuti pean vajalikuks ära märkida, et maakonnamuuseumide juhid on tänavu allkirjastanud koostöölepingu, mis peaks kaasa tooma edasisi positiivseid, läbikaalutud arenguid. Muuseumide juhid on valmis pidama usalduslikku dialoogi.