Elu sunnib pensioniiga tõstma

Riigikontrolör Mihkel Oviir

FOTO: Peeter Langovits.

Mihkel Oviir

riigikontrolör

«Värdjas!», «Täissöönud siga!», «Oviir seebiks!» – need on ühed leebemad arvamusavaldused meie netiavarustest, mida olen enda kohta lugenud, kui olen siin ja seal tõstatanud pensioniea ja üldse Eesti sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikkuse küsimuse.
Minu sõnum netikommentaatoritele on: räusake nii palju kui tahate, kui teil sellest parem hakkab, aga objektiivset reaalsust see ei muuda.

Eesti on vananeva rahvastikuga äärmiselt piiratud majanduslike ja inimvarudega miniriik. Ilmselt ainus vara, mida on piiramatult, on lollus.
Küllap võime ka tegelda enesepettusega. Väita, et meie pensioniiga pole vaja muuta, on üks neist enesepettuslikest kujutelmadest.
Läheb tarvis oluliselt
rohkem maksumaksjaid

Pensioniiga tõsta mitte ei ole ainult mõistlik, vaid ka hädavajalik. Viitasin juba aasta tagasi oma kõnes riigikogu ees, et ei tohi oodata otsustega aastani 2016, millal lõpuks naiste ja meeste pensioniiga võrdsustub 63. eluaastani ja alles siis hakata mõtlema, mis edasi saab.
Võimalik, et kui see 65. eluaasta märk on saavutatud, tuleb liikuda edasi 67. eluaastani. See pole loomulikult probleemi lahendus, kuid toob teatavat leevendust.
Meie probleem on ju, et töötajate ja pensionäride suhtarv on totaalselt paigast ära. Meil on vaja oluliselt rohkem maksumaksjaid.

Pakkusin aasta eest välja arutelu, kuidas saada siia juurde näiteks mitusada tuhat tippkvalifikatsiooniga noort, kes pisutki normaliseeriks töötajate-pensionäride suhtarvu. Muidugi tuleb meil tõsta tööviljakust ja suurendada majanduse arengu soodustamise kaudu rahvuslikku rikkust.
Tahaksin vastuvaidlejatelt teada, kust see raha siis tuleb, millega pensionäride üha suurenevat  hulka ülal pidada.

Kui pensioniiga ei taheta tõsta ja maksumaksjate ehk töökäte arvu ei suudeta hoida või suurendada, on paratamatu alternatiiv riikliku pensioni suuruse püsimine või selle vähenemine.
Kordan veel: kel on paremaid variante, pakkugu see töötav ja jätkusuutlik lahendus välja. Hala raske saatuse üle meid ei aita, on tarvis selgeid, ratsionaalseid otsuseid. Ja kiiresti.

Vananeva rahvastiku tõttu on ka Euroopas suund, et tööhõivest ei lahkutaks vähemalt  65. eluaastani. Muidugi tuleb vaadata, et inimene teeks sel juhul eakohast tööd, füüsiline rassimine või kõrgendatud reaktsioonikiirust nõudvad tööd pole enamasti teatud eas jõukohased.
Kogu see teema on seotud ka elukestva õppega. Tuleks kasutada paindlikku tööaega, osaajaga töötamist ja nii edasi.

Eluiga pikendada on meie endi kätes

Eesti probleem on ka nende inimeste väga suur  hulk, kes jäävad pensionile aastaid enne tegeliku pensioniea saabumist, tuleks kasutada mitmesuguseid meetmeid selle piiramiseks ning ergutada inimesi mitte jääma pensionile enne pensioniea saabumist ja soodustada nende edasitegutsemist ka pärast seda.
Millegipärast räägitakse selle peale taas, et meil pole noortelgi tööd, kuhu siis veel vanemad inimesed tööle panna.

Lähtutakse jälle tänase päeva või järgmise aasta olukorrast. Mina räägin sellest, mis on 20, 30 ja 40 aasta pärast, kui meil selgelt napib töökäsi.
Rõhutan eriti: aus on need otsused teha juba praegu, et inimesed teaksid vähemalt 15–20 aastat ette, milline on nende pensionilemineku iga. Isegi rikas Saksamaa otsustas 20aastase üleminekuajaga tõsta pensioniea 67. eluaastani.
Teine argument, millega pensioniea tõstmise vastu sõditakse, on Eesti meeste lühike keskmine eluiga. Selle eluea pikendamine paljuski meie endi kätes: tehkem sporti, ärgem kuritarvitagem alkoholi, vaadakem ligimest ja maailma lahke pilguga, mitte kurjalt.

Ükski neist mõjutegureist ei sõltu inimese materiaalsest rikkusest või vaesusest. Sellele keskmisele ei maksa muide pensioni kontekstis üleliia rõhuda. Eksperdid viitavad, et need mehed, kes keskeani elavad, saavad ka suure tõenäosusega pikalt pensionipõlve pidada.

Tagasi üles