Miks noored Paidest ja Järvamaalt ära lähevad

Jaanika Aasa Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Kas Paide linna inimesed ikka tunnevad, et nad on üks tuksuv süda keset Eestimaad, arutleb Jaanika Aasa.

Jaanika Aasa
Paide gümnaasiumi vilistlane, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse eriala tudeng

5. ja 6. detsembril oli Paides Tulevikulinna mäng, mida korraldas Briti saatkonna Eesti esindus. Kahe päeva jooksul oli noortel võimalik välja käia huvitavaid ideid, mis edendaksid Paide linna elu.
Noored avaldasid arvamust vana tütarlaste gümnaasiumi hoone halva seisukorra kohta, võidumeeskond kaitses mõtet rajada aastaks 2025 tehisjärve äärde turismilinnak, mille reklaamlause kõlas: «Aktiine puhkus südames!».

Tuleb tekitada huvi ümbritseva vastu

Kuigi noored on nõus mõtlema linna tulevikule, jäi mängujuhile mulje, et tegelikult tahavad nad siiski Paidest ära minna. Tuleb tunnistada, et üldjuhul nii ongi.
Pärast gümnaasiumi lõppu näevad noored end ülikoolis haridust omandamas või laias maailmas  vabatahtliku, lapsehoidja või seiklusteotsijana iseennast avastamas.
Enda harimises ja eesmärkide poole püüdlemises pole midagi halba, kuid tavaliselt jääb Paide või Järvamaa sellest pildist välja.

Inimesele on psühholoogiliselt omane uskuda ja käituda vastavalt sellele, kuidas tegutsevad massid. Kui Paide noorte seas levib arvamus, et väikelinn pole parim paik, kus  elada, õppida, töötada ja peret luua, pole neist  võimalikke linnakodanikke loota.

Mõtlemine peab esimesena muutuma. Noortes tuleb tekitada huvi nende ümber tehtava vastu ja aidata neil oma huvidele vastavalt tegutseda.

Kui nad on millegagi seotud, on sellest raskem lahti lasta. On muidugi üsna utoopiline mõelda, et seome nüüd kõik noored mingi Paidele olulise tegevusega ja nad ei lähegi siit ära.

Ei, see pole nii lihtne. Noorel peab olema sügav huvi selle vastu, mida ta siin teeb. See on soov ja tahtmine oma kodukohas midagi ellu viia.

Selleks tuleb luua meeldiv ja hea keskkond, et noor näeks ja mõistaks, kuivõrd teda on ka tegelikult tarvis. Kuidas ja kes peavad seda huvi neis tekitama ja kelle ülesanne on hoida linna õhustik meeldiv ja soe?

Siin ei saa olla üht ja ainuõiget vastust. Kindlasti on õhustiku kujundamises oluline osa koolil, kus noored veedavad üldjuhul 12 aastat oma elust.

Kui koolist jäävad ebameeldivad mälestused ja kogemused õpetajate ja kaaslastega,  püsibki arusaam, et enamik inimesi on pahatahtlikud. Uskuge mind, inimloomus on laisk, nii et lihtsam on teha üldistusi kui õppida midagi või kedagi sügavuti tundma.

Olulist osa mängib perekond. Vanemad on need, kes mõjutavad lapse arengut esimestel eluaastatel kõige rohkem. Näiteks kui 10-11aastasel lapsel pole välja arenenud rahvuslikku identiteeti, pole võimalik sisendada  seda talle ka järgnevate eluaastate jooksul.
Inimese erinevatel arenguetappidel on oluline pöörata tähelepanu just väärtuste ja hoiakute kujunemisele. Pean veel mainima, et vanemate kohus on last kasvatada, mitte saata teda kooli ja mõelda, küll kool ja õpetajad kasvatavad. Just vanemad peavad suunama lapse ja noore hoiakuid ja väärtusi.

Lõpuks lähtub noor ikkagi sellest, mis on tema meelest talle kõige parem. Eks elu valikud ja otsused tuginegi omandatud ja välja kujunenud põhimõtetele, mida mõjutavad kõik eespool mainitud asjaolud.

Noortega on oluline rääkida ja kui rääkimisest ei piisa, lausa näidata nende arenguvõimalusi. Tegevusetus saab suuresti alguse teadmatusest. Siinkohal pole oluline pöörata tähelepanu ainult formaalsele teadmisele, vaid ka mitteformaalsele õppimisele.

Olulised pole ainult faktipõhised teadmised, vaid areng inimesena. Kujunemist mõistvaks ja aktsepteerivaks indiviidiks toetab aktiivne ühiskondlik tegevus. See võib väljenduda osalemises õpilasesinduse või mõne mittetulundusühingu töös.

Kodanikuharidusest teame suhteliselt vähe. Esialgu võib selle sõna mainimine isegi mõne noore ära ehmatada.
Alustades vabatahtlikuna, võid lõpetada töötajana – just selline mõte jäi kõlama Järvamaa kodanikuhariduse konverentsilt. See peegeldab edukalt aktiivse kodaniku võimalusi. Seda tasuks meeles pidada neil noortel, kes kurdavad, et tööd ei ole.

Ma tean, et majanduslik olukord soosib tööpuuduse kasvu, kuid alati ei tasu selle taha pugeda. Kui on  pealehakkamist ja entusiasmi,  on võimalik vabatahtlikku tööd tehes leida endale hea töökoht.

Praegu levib noorte seas arusaam, et pärast kooli lõpetamist tuleb leida töö ja hakatakse raha teenima. Ei mõelda sellele, et iseendale tööd luua on võimalik ettevõtlust alustades.

Iga inimene tahab end tunda vajalikuna

Tundub, et noored ei julge võtta riske, mistõttu töötavadki pigem kellegi alluvuses. Kas tõesti on asi selles, et noored ongi laisad, või pigem selles, et nad lihtsalt pole teadlikud oma võimalustest? Või puuduvad neil eeskujud?

Leian, et siinkohal on otseselt võimalik siduda ühiskonnaõpetuse tund millegi elulisema ja praktilisemaga, kui on pelgalt faktide õppimine ja teooria kordamine. Tunni eesmärk võiks ollagi noore kujundamine aktiivseks kodanikuks.

Üks võimalus Paidet noortele atraktiivsemaks teha on ehitada uusi ja ilusaid elumaju, laiendada võimalusi sportida, lasta kogeda suuremaid ja uhkemaid kultuurisündmusi. Pigem on küsimus siiski vaimsuses ja häälestatuses.

Kas paidelased tunnevad, et nad on üks tuksuv süda keset Eestimaad?  Võib-olla on noorte äramineku põhjus linna identiteedi puudumine.

Minnakse Tallinna, sest see on pealinn;  minnakse Tartusse, sest see on ülikoolilinn; minnakse laia maailma, sest väidetavalt on kogu õnn just seal.
Oluline on, kas inimene tunneb end ümbritsevas keskkonnas hästi või mitte, alles pärast seda tulevad materiaalsed väärtused.

Noore ja linna suhe peab olema kahepoolne. Linn peab väärtustama noori ja noor omakorda olema valmis panustama linna arengusse. Tunnen, et Paidel on kodanike ühtekuuluvustunde nimel veel palju ära teha.