Merjal kõlab isegi vaikus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõulukuu päike vajub Merja linnamäe serval kõrguvate puulatvade taha juba kell kolm, ise punane kui jõhvikas. Oksatihnikust tungivad läbi viimased kiirtekimbud ja värvivad lume verekarva – nii seguneb varjujälgede tumesinine loojuva päikse punasega.
Hetkeks veel säravad leppade ladvad kui kullas, urvad okstel hiilgamas. Siis on tulekera kadunud.
Lumekoorik on ümberringi loomajälgi täis tipitud. Metskitsi on läinud kohe mitu, halljänese haagid, tõesti–tõesti – ka hallivatimehe jäljerida.
Samas laiutab suisa tallermaa: kärssninad on rohukamara mäeküljel paarikümne ruutmeetri ulatuses pahempidi pööranud. Võta sa kinni, mis juurikas nii maitsev oli.
Küsimus sai loitsuks
Õhk on külm ja karge. Üle haudvaikuses seisva linnamäe lendab ronk. Muidu ei märkakski, aga jäise õhu lainetus põrkab teravalt trummikiledele ja sunnib uudistama. «Nagu hüppenööriga vihistataks läbi õhu,» märgib Koeru kandi laulik Thea Kristal.
Tema kodu jääb siit, Koeru valla Merja küla tagatipust, kuue kilomeetri kaugusele Vaole.
Kristal, kes tuli Koeru sovhoosi 1988. aastal, ütleb, et linnamäel on talle eriline tähendus. «Siin on meeletult ilus!» ülistab ta. «Käin siin alati kevadet vastu võtmas, küll lastega, küll üksi. Kui mujal on ikka miski, mis lahutab sind loodusest – telefoni– või elektriliinid, mobiilsidemastid taamal –, siis siin on ürgvaikus ja rahu,
siin ei häiri miski.»
«Aaeee!» laseb ta häälel kõlada. «Elo–eeloo! Aiieee!» Kuuskedest tumeroheline metsamüür kajab vastu. Kristal kuulatab. «Siin muutub isegi vaikus kuuldavaks,» lausub ta. Linnamäel vaikust kuulatades ja loodust enesesse lastes kirjutas Kristal – toona veel Pihla –«Linnamäe loitsu».
«Sattusin esimest korda Merja linnamäele, kui Eesti oli just vabaks saamas. Seisin siin tipus ja vaatasin–kuulasin: mitte üht elektriposti, mitte üht häält. Vaid otsatu, ürgne loodus vaatas vastu,» meenutab Kristal. «Mul oli täpselt selline tunne, nagu loodus küsiks: mida on sul sellele maale, sellele rahvale anda? Mis on sinu panus? Mis mees sa üldse oled?»
Kristal ütleb, et ta tajus lausa füüsiliselt seda küsimust. «Selline kõnekas küsimus oli. Läksin koju ja panin loitsuks kokku,» lisab ta.
Linnamäe tipus seisab betooni valatud metallplaat Eesti kaardiga mõõdus 1:400 000, palju täpikesi peal. Eesti muinaslinnad, kõlab selgitus. Üks täpp üsna kaarti keskel on teistest läikivamaks hõõrutud. See ongi Merja.
Teadmatut paneb ehk imestama Eesti riigipiir, mis ulatub teispoole Narva jõge ja haarab Eesti hõlma ka Petseri. See, kes teab, et mälestustahvel Merja linnusel nagu veel 71 linnamäel Eestis avati 19. augustil 1938, ei imesta.
Koobas kui pelgupaik
Küll pole meil selgitust anda linnamäe nõlval haigutavale koopale. Kuid ka see küsimus saab vastuse, kui põikame sisse Ella ja Valdek Alliku juurde Jaagule.
Nemad on üks kahest talust, mille korstnast praegu Merjal veel suitsu tõuseb. Enne nõukogude aega oli Merja külas 22 majapidamist.
Valdek on Merja küla ja linnamäega seonduvat hoolega uurinud. «Praegu Valilas elav, kuid siit Merjalt Kooli talust pärit Sõmera Johannes – ta juba üle 90 – rääkis, et tema vanaisa teada olid seal koopad juba Liivi sõja päevil,» pajatab Valdek. «Ka linnamäe vahetusse naabrusse jäävad Nöörimägi ja Jussimägi on koopaid täis.»
Merja arvataksegi olevat tekkinud põgenike külana pärast ordurüütlite sissetungi Järvamaale 1212. aastal. Abaja, Keri ja teised ümbruskonna külad olla maha põletatud, aga inimesed põgenenud Merja ümbruse metsadesse ja soodesse.
Eluasemeks need koopad uuristatigi ja leidsid kasutust ka hilisemate varjumiste ajal.
Valdek otsib seletuste tunnistuseks välja koopia J. Jungi 1898. aastal Jurjewis ilmunud raamatust «Muinasaja teadus Eestlaste maalt II».
Sealt on lugeda: «Linnamägi Aruküla vallas Märja külas 69 m pikk ja umb. 39 m lai. Ta on keskelt lohus ja mõlemad otsad kõrgemad. Mäe üks külg on libamisi, kust kündes vanu rahu välja tulnud.»
«Näed siis, ta oli pelgupaik, mitte kindlus, sinna poeti ära,» kinnitab Valdek.
Seda juttu ei taha ta ka uskuda, et seal kunagi suur hiis on kasvanud. «Mäe kõrval asunud Linnamäe talu vanaperenaine ütles mulle, et ei tema ega tema esivanemate silmad ole seal hiit näinud,» lausub ta.
TEAVE
Linnamäe loits: «Kas tõotad?»
T. Pihla
Mis tunned, kui sünnimaa sügavad laaned
sult küsivad – milleks sa kõlbad?
Ja ajalooraamatu rääkivad kaaned.
Su jalge all Linnamäe nõlvad!
Kas haistad, kui palju on valatud higi
ja rakkus käsi läind hauda,
et sina võiks kõndida armsama ligi
ja kevadest kaunist laulda?
Kas tunnetad oma kohta ajas,
kas sinulgi valutab veri –
su rahvast saaks jälle peremees majas,
vabalt lainetaks Läänemeri!
Kas vannud, et taastad kõik lõhutud kojad
ja külale elu veel annad?
Kui töötavad vaevatud põlvede pojad,
siis nende sõna ka kannab!