Tee Väätsalt Londonisse polegi nii pikk

Väätsal üles kasvanud Margit Maasikas (19) suundus pärast keskkooli lõpetamist Londonisse, kus läbis kursuse keeltekoolis ja astub peagi ülikooli.

Paar aastat tagasi sattus Margit Euroopa Liitu tutvustavale üritusele Paide kultuurikeskuses, kus jagati hulgaliselt paberipahna, mis nagu ikka kipuvad jääma sahtlinurka tolmu koguma. Nii ka Margitil.

Möödunud nädalal oma Väätsa kodus sahtleid koristades leidis ta vana flaieri, mis tutvustas St–Patrick’s International College’it Londonis.

Ja siis? Ei, tähtis polegi siinkohal antud kool. Oluline on, et koht kõrgkoolis oli Margitile juba ajaks, mil ta lendlehe leidis, kindel.

Kuidas nii? Nimelt on Margitist saanud viimase poole aasta jooksul suurlinnatüdruk. Asukoht: London.

Cosmopolitan Margiti välimust tundmatuseni muutnud pole. Ka naeratab ta endiselt sageli ja  sära pole silmist kuhugi kadunud.

Ainuke vahe on, et aeg–ajalt lipsavad emakeelsete sõnade asemel üle huulte ingliskeelsed.

Koolist Sügisel lendas Margit Ühendkuningriigi pealinna selleks, et astuda sealsesse keeltekooli. Londonis on keeltekoolide pidamine tulus äri. Et inglise keel suhu saada, on paljud nõus maksma 300 või 600 naela poolaastas, loobuma elust kodumaal ja sõitma Londonisse.

«Keeltekooli tulevad noored, kes tahavad astuda Briti ülikooli, või inimesed, kes kolivad sinna, et leida tööd,» selgitas Margit. «Minu rühmas oli inimesi näiteks Jaapanist, Ungarist, Tšehhist.»

Margit õppis kõige tugevamas rühmas, kel olid tunnid vaid kolm korda nädalas. Inglannast õpetaja käe all valmistus lõpueksamiks 14 õpilast.

Tunnid nägid keeltekoolis välja umbes samasugused nagu meil keskkoolides. Tegeleti kõigega, alustades grammatikast ja lõpetades suulise eneseväljendusega.

Kodust tööd oli meeletult. «Meil oli nädalas vähemalt kaks suuremat kirjatööd, sest tunnid olid nii harva,» selgitas Margit. «Samas oli ka täiesti enda asi, kas tegid selle ära või mitte. Ise maksad, ise õpid.»

Inglise keelest Uues keelekeskkonnas sai Margit imehästi hakkama. «Olin enne Londonisse minekut juba kuu aega inglise keeles rääkinud, sest käisin Stockholmis ja Sitsiilias,» selgitas ta. «Ja see hakkab nii kergesti külge!»

Margiti meelest ongi just praegu kõige õigem aeg keeli õppida. «Sa loed ingliskeelseid ajalehti, vaatad telekat, kuulad raadiot ja sellega harjub tõesti kiiresti ära,» ütles ta.

Enne jõuludeks Eestisse naasmist puhkas Margit paar nädalat Prantsusmaal, kus veendus taas, et vastavas keskkonnas on võõrkeelt palju lihtsam õppida. «Kahe nädalaga õppisin prantsuse keelt peaaegu sama palju kui kahe aastaga koolis,» märkis ta.

Õpitud aja jooksul jõudis Margit järeldusele, et Eesti koolide inglise keele õpetuse tase on kõva küll. «Lollina ma ennast seal ei tundnud. Teised näiteks ei teadnud grammatikast suurt midagi,» tunnistas ta.

Veel imestati Margiti keelekõla üle. «Minult on küsitud, kas olen Rootsist. Ida–Euroopaga minu aktsenti ei seostata,» lausus ta.

Margit tunnistas, et siiani seostatakse Eestit millegipärast Venemaaga. «Eestlasi samastatakse venelastega, kuigi ma püüan selgitada, et see on tegelikult hästi different (ingl k erinev – toim),» seletas ta.

Margiti meelest võib seda neile loomulikult ajaloolistel põhjustel ka andestada. «Aga me sarnaneme pigem Põhjamaade rahvaste ja kultuuriga,» lausus ta.

Tutvused on Londonis olulised, Margiti arvates liigagi.  «Londonis käib kõik nii. See võib olla küll ebaõiglane, aga see on elu,» sõnas ta.

Rahast Paari kuu möödudes õnnestus Margitil hankida endale lihtsam sekretäritöö ühes kinnisvarafirmas. Ikka tutvuste kaudu. Londonis teisiti ellu ei jää, on Margit veendunud.

Veel õpetas ta nelja last klaverit mängima. «Elus poleks arvanud, et võin kunagi sel viisil raha teenida,» tunnistas ta. «Aga Londonis on see nõutud värk. Paljud vanemad tahavad, et nende lapsed mängiksid mingit instrumenti.»

Paar nädalat õnnestus Margitil proovida kätt ühes india restoranis. See töö oli temale siiski liiga ränk, ent asendamatu kogemus sellegipoolest.

Nii nagu ikka, viis üks asi teiseni ning omades kindlat sissetulekut, võis Margit lubada endale ka tuba üürikorteris. «Algul elasin perekonnatuttavate juures,» ütles ta. «Väga raske oleks minna siit sinna lihtsalt kohvrite otsas kindlat elamispinda omamata.»

Hea korteri leidmiseks on Londonis nagu kõiges muuski vaja õnne ja häid tutvusi. «Meie saime näiteks eriti soodsalt, vaid 60 naela nädalas kolme peale,» märkis ta. (Londonis on miinimumpalk 150 naela nädalas!)

Inimestest Inglise tavaelu muidugi Londonis ei näe. Selleks tuleb sõita linnast välja.

Margitit pani imestama, et kogu suurlinna kosmopoliitsuse juures võivad inimesed jääda sallimatuteks rahvuste suhtes. «Näiteks inglastele ei meeldi millegipärast India inimesed,» selgitas ta. «Kui üks tuttav kuulis, et töötasin mõnda aega india restoranis, muutus ta suhtumine minusse totaalselt.»

Margitile on silma jäänud ka prantslaste ja itaallaste omavaheline suhtumine. «Nad on nagu kassid–koerad,» ütles ta. «Tegelikult on ju kõik inimesed võrdsed. Tuleb näha inimeses inimest, mitte rahvuse esindajat.» 

Margitile sümpatiseerivad eestlased selles suhtes eriti. «Eestlased on toredad, et nad ei vali sõpru rahvuse järgi,» leidis ta.

Küsimusele, kas eestlaste suhtes pole mingit vastuseisu märgata, vastas Margit, et tema pole igatahes näinud kedagi, kellele eestlased poleks mingil põhjusel meeldinud.

Ka suurlinna mehed jätavad soovida. «Nad valetavad nii palju ja üritavad kõigega impress’ida!» (ingl k muljet avaldada –toim) põhjendas Margit.

Elustiilist Veel on sealsed inimesed meeletult laisad. Näiteks peres, kus Margit algul elas, käis igal nädalal aednik muru niitmas ja sai selle eest 75 naela. «Kui Eesti naine peab kõike ise tegema, siis seal palgatakse iga asja jaoks eraldi inimene,» ütles ta.

Köögis ei viitsita isegi kokka mängida, palju süüakse väljas. «Ma hakkasin endale ise süüa tegema, sest ei kannatanud enam neid mikroahjus valmistatud poolfabrikaate, mida pere kogu aeg sõi,» sõnas Margit.

Kummaline on ka sealne seadusandlus, mis ei luba alla 16aastastel üksi kodus olla. «Ja seda kontrollitakse!» kinnitas Margit.

Suurlinnamelust Margit pani tähele, et Londonis keeb elu tõesti saja kraadi juures. «Hästi palju igasuguseid huvitavaid asju on juhtunud,» sõnas Margit õhinal. Kokku neid lugeda vist ei jõuaks, paistis tema silmadest.

Margitile meeldivad big cities. Mis meeltmööda ei ole, on meeletu ajakulu linnas ühest punktist teise liikumiseks. «Kui töötasin, pidin igal hommikul tund aega metrooga tööle sõitma,» meenutas ta. «Samas muudab linna kosmopoliitsus elu huvitavaks.»

Staaridest on ta kohanud David Hasselhoffi ja näinud George Michaeli maja.

Ometi tunnistab Margit, et nagu meil kõigil, tuli temalgi ette pisut nukramaid päevi, mille võis põhjustada koduigatsus, koolipinge või linnainimeste pealiskaudsus ja sallimatus. 

Eestist Margit Eestist puudust ei tunne, küll perest ja sõpradest. «Kui näha, mis mujal sünnib, saab aru, et siin on elu nii raske, raha tuleb raskelt,» põhjendas ta. «Ma ei kujuta ettegi teenida kuus raske töö eest 3000 krooni.»

Lähenevad aastad veedab Margit kindlasti mujal kui Eestis. Margit lausus, et kunagi naaseb kindlasti, aga juba mõne sekundi pärast hakkas endas kahtlema. «Pead ka Londonisse tulema, siis näed!» püüdis ta end õigustada.

Aga lisas siis: «Ei, tegelikult tulen ikka tagasi, sest 30 aasta pärast on elu siin sama arenenud kui Soomes. Ja Eesti on ikka Eesti.»