Ameerika unistust aitab püüda tahtejõud

Terje Toomistu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et Kristina Kase  kool on Washingtonile nii lähedal,  käib ta seal  umbes korra kuus. Pildil seisab ta linnavalitsuse ehk Capitoli taustal.
Et Kristina Kase kool on Washingtonile nii lähedal, käib ta seal umbes korra kuus. Pildil seisab ta linnavalitsuse ehk Capitoli taustal. Foto: Erakogu

Kristina Kask tegi Ühendriikide kolled©is kõik eksamid A–le, elab aktiivset üliõpilaselu ja rabad selle kõrvalt tööd teha. Noorteleht uuris, kuidas tal American dream’i otsingud edenevad.

Tavaliselt pole abiturientidel enne kevade tulekut õrna aimugi, mida pärast kooli lõpetamist edasi teha, aga Kristina Kask (19) asja viimasele hetkele ei jätnud.

Peaaegu kogu viimase kooliaasta Paide ühisgümnaasiumis sehkendas ta erinevate dokumentide ja keeletestidega. Eesmärk oli üks: olla sügisest USA Marylandi osariigi Garret College’i õpilaste nimekirjas.

Klassiõena tean, et Kristina edu saladus on meeletu tahtejõud. Kui ta juba midagi pähe võttis, viis ta selle ka ellu. Mõte õpingutest piiri taga kummitas Kristinat juba põhikoolis.

Seal ta siis nüüd ongi – kaugel lombi taga otsimas oma American dreami. «Mul läheb muidu hästi, ainult et ülikiire on,» kirjutas Kristina mulle oma sügiseses e–kirjas, mille smailide rohkus kinnitab, et oma hea elu kohta ta ei valeta. Iga järgmise mailiga veendusin selles ikka ja jälle.

Vanade sõpradega suhtleb Kristina vaid virtuaalkanalite kaudu, koduseid nägi viimati augustis.

Vahetu suhtlus õppejõududega innustab

Garret College’i peaeesmärk on Kristina väitel anda õpilastele võimalus kohaneda kolled©i– või ülikoolieluga, sest kraadi see kool ei anna. «Pärast kaheaastasi õpinguid saab oma punktid üle kanda ja jätkata mingis teises kõrgkoolis,» selgitas Kristina.

Kristina õpib  General Studies programmi järgi, kus õppeainete valik on lai.
Sügissemestril nägi ta vaeva näiteks bioloogia, psühholoogia, inglise keele ja matemaatikaga, praegu õpib kõnekunsti, kirjandust, hispaania keelt, arvutit ja klaverit.

Programm Kristinale sobib. «Siin on mul veel aega mõelda, mis suunas täpsemalt tahan edasi minna,» ütles ta. «Seejärel kannan juba punktid üle ja valin midagi spetsiifilisemat.»

Eriti vaimustatud on Kristina oma abivalmitest õppejõududest. «Saan nendega hästi läbi, isiklik kontakt on tihe,» selgitas ta. «Meie omavaheline suhtlemine pole mitte professor–õpilane vaid inimene–inimene tasandil.»

Nii pole tudengid õppejõududele numbriteks nimekirjas, vaid ka midagi enamat. «Nad tõesti tahavad, et meil läheks hästi, ja hoolivad meie tulemustest,» lisas ta. 
Õppetöö on Kristina meelest raske siis, kui ise ei õpi.

Lõbusates tundides kuulab Kristina ta enda kinnitusel lihtsalt, mis on õppejõududel öelda. Õige töö läheb lahti alles kodus. «Siin on bioloogiaõpik A4 formaadis 1300 lk, mis tuleb selle aastaga läbi võtta,» selgitas Kristina. «Vaeva peab ikka retsilt nägema ja kui kodus ei õpi, pole ka tundides enam nii lõbus.»

Tundub, et Kristina sai sellega hakkama: kõik eksamid A–le sooritada on juba omaette tase.

Kohalik press tundis huvi

Uued sõbrad tekkisid Kristinal kergesti. «Inimesed on siin sõbralikud ja kuulun ka International Club’i,» märkis ta. Sinna kuulub peale Kristina veel kolm eestlast, tütarlaps Indiast, noormees Horvaatiast, kolm Kanada noormeest, Keenia kutt ja mõni kohalik, kellega Kristina saab veel eriti hästi läbi.

Suhtlus erineva nahavärviga eri paikadest pärit inimestega on Kristina meelest huvitav.

Nii mõnigi hea sõber on tal teist värvi. «Noh, muidu on noored nagu noored ikka, kuigi oleme kõik taustalt nii erinevad,» leidis ta. «Siin on kohe täielik multikultuursus.»

Uues keelekeskkonnas tunneb Kristina ennast hästi. Loeb, kirjutab ja saab aru suurepäraselt, aga päris vabadust ei anna veel kõnelemine. «Vahel on ette tulnud, et olen just oma jutuga hoos, kõigi tähelepanu on minule suunatud ja siis järsku jään vait, sest mul läheb sõna meelest,» meenutas ta. «Vaikusele järgneb sosin: «I forgot the word...» (unustasin sõna – toim).»

Veel pole Kristinal näiteks õrna aimugi, kuidas pooli bioloogiatermineid inglise keeles hääldatakse.

«Piisab ju, kui tekstist aru saan,» sõnas ta.

Muidu on Kristinaga nii nagu eesti noortega välismaal ikka: kõik muudkui kiidavad keeleoskust.

Suure osa ajast kulub Kristinal loomulikult õppimisele, aga peale selle tegeleb veel saja muu asjaga, nagu ta seda väljendas. Elustiili võtab ta kokku järgmiselt: «Naudin nooruspõlve ja üliõpilaselu!»

Oma tegevustest nimetab Kristina «tuubimist», mis on suurte kummidega mäest alla laskmine, ja muidugi laskmist. Kristina oli ju omal ajal kõva püstolikäsi. Seda karjääri jätkab ta Ühendriikideski, kusjuures edukalt. Ja ometi ei plaani ta FBIsse kunagi tööle minna.

Peale selle käib Kristina õhtuti kooli administraatori juures tööl ning reedeti tegeleb karjäärinõustamise ja rahvusvaheliste õpilastega. «Püüan siit võimalikult erinevaid töökogemusi hankida,» põhjendas ta.

Igatahes on Kristina pilt juba neli korda kohalikus ajalehes ilmunud.

Kohalike usuhullus hämmastab

Vaatamata kõigele lahedale, tekib Kristinal mõnikord ka igatsus kodumaa järele. «Igatsen pere, sõpru ja sugulasi. Samuti ratast, jalgsi kõndimist ja ujumist. Ühesõnaga – liigutamist ja aktiivset sporti,» lausus ta.

Süüa saab Kristina enda meelest hästi ja rämpstoidust hoiab eemale. Aga musta leiba ja kohupiima Ameerika köök talle ei paku. «Isu tuleb ema kokkamise järele,» märkis ta.

Tulles asjade juurde, millega Kristina oma uues keskkonnas rahul pole, võiks öelda, et oma American dreami ta veel leidnud ei ole. «Siin on üritatud kõik nii mugavaks teha, et inimesed ei viitsi vahel ennast kohe üldse liigutada,» selgitas ta. «See pole minu stiil.»

Näiteks ütles Kristina, et kõik kohad on kiirtoitlustuskohti täis ja linnaliikluses jalakäijate peale üldse ei mõelda, sest kõikidel on autod. «Mingit organiseeritud bussiliiklust siin pole, see, mida nad siin üritavad pakkuda on bulls***,» kirjutas ta.

Veel tundub Kristinale harjumatu, kui oluline on ameeriklastele nende usk. «Kogu aeg on god siia, god sinna, churh, pray, bla bla bla...,» selgitas Kristina. «Aga see on siin maal loomulik nagu seegi, et Eestis see nii ei ole.»

Kolled© asub looduslikult kaunis kohas. Seda ümbritsevad mäed, järved, metsad. Ilm on muidu Kristina tähelepanekut mööda Eestiga suhteliselt sarnane. «Talv on päris külm ja lund on ka palju rohkem,» ütles ta. «Vahepeal pandi lumerohkuse tõttu isegi kool nädalaks kinni, sest koolile ei pääsenud kuidagi ligi.»

Hämmastav on Kristina meelest see, et kui keegi küsib: «Hi, how are you?» (kuidas läheb? – toim), siis vastus on alati: «Fine!» (hästi – toim). «Inimesed kogu aeg naeratavad ja teretavad ka siis, kui näevad mind esimest korda,» ütles ta. «See on tegelikult hästi lahe!»

Millal kodumaale tuled, huvitusin. «Eks näis, mis tulevik toob. Aga lähemad viis aastat õpin kindlasti siin,» vastas Kristina.

TEAVE
Garret College reklaamib end oma veebilehel kui small college – big results (väike kolled© – suured tulemused – toim)
http://www.garrettcollege.edu/aboutgarrett/administration.htm
Õpilasi: umbes 600 – 700.
Klassides umbes 15 – 40 õpilast.
Õppeprogramm kestab kaks aastat.
Kel on kooli vastu huvi, võtku Kristina Kasega julgelt ühendust aadressil:
smile_571@hotmail.com. Ta aitab heameelega. «Äge võimalus on, ärge jätke kasutamata!» julgustas ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles