Paide loomapoes uudistavad ostjad Lõuna–Ameerika päritolu Eestisse alles neli aastat tagasi jõudnud deegusid, kes meenutavad korraga mitut lemmiklooma.
Deegu toob tavaellu särtsakat uudishimu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Välimuselt meenutab hallikaspruun deegu nii liivahiirt, merisiga, tšintšiljast, oravat kui ka rotti. Kui näpp puurivõre vahelt sisse torgata, haarab uudishimulik ja kartmatu deegu sellest kahe neljavarbalise terava küünisega käpaga kinni , justkui püüdes teada saada, kas pakutav on söödav või mitte.
Deegu pole lapse lemmik
Esimesed deegud tõi neli aastat tagasi Eestisse pikaajalise koerte– ja näriliste pidamise kogemustega Ege Maas. Mujal maailmas kasvatatakse seda sümpaatset ja vähenõudlikku olevust kodudes edukalt juba aastaid.
Paide loomapoe juht Hilve Vichterstein ütles, et deegud on loomapoes ja arvatavasti ka Järvamaal esimest korda. «Nad on uudishimulikud, sõbralikud ja armsad loomakesed,» kiitis ta.
Kui nad puurist välja võtta, tormavad nad igalt poolt sisse pugema, olgu see varrukasuu või pluusikaelus.
Seepärast ei sobi Andide mäestikust pärit deegu oma elava ja vilka loomu tõttu lemmikuks väikestele lastele. Pealegi on nende küüned teravad, seepärast jätab ronimishimuline loom nahale korralikud kriimustused. Kuigi koheva tutiga saba on pikk ja kutsub sikutama, siis sabast, isegi mitte saba lähedalt, deegut tõsta ei tohi. «Saba nahk irdub eriti kergesti, sest ei kannata looma kehakaalu välja,» selgitas Vichterstein.
Deegu pikkus koos sabaga võib ulatuda 25 sentimeetrini. Julge loomake on valmis isegi kassile või koerale tuule alla tegema. Neid omavahel kokku lastes tuleb olla ettevaatlik, sest kass või koer võib deegut pidada hiireks ja ta maha murda.
Inimestega harjub loomake kergesti. Muidugi peab ta kõik oma hambaga proovima, seetõttu ei tohi puur olla puidust, vaid plastmassist või klaasist. Võrest puuri mööda saaks deegu ronida, mis talle väga meeldib. Alusmaterjaliks passivad õled, hein ja saepurulaast.
Et lemmiku elu veelgi huvitavam oleks, võib puuri panna ronimiseks mõne tugeva lehtpuuoksa, närimiskivi, jooksuratta. Kümblemist armastava loomana peaks deegu saama paar–kolm korda nädalas võtta liivavanni, mis aitab tal nagu liivahiirtel ja tðintðiljadel karva korras hoida.
Endale liiga teha ei lase
Deegus kui terase mõistusega suhtlejas tekitab üksindus masendust, aga ta õpib tundma oma kasvatajat ja tunneb heameelt süllesaamise üle.
Kiindudes oma hooldajasse, nurub loomake sageli hellitusi. Näiteks kõrva tagant sügamist. Kuid kõvasti pigistada ta end ei luba, siis võib hoiatuseks naksata. Samuti naudib ta võimalust toas vabalt ringi joosta. Tema häälitsused meenutavad krudinat või kriuksumist.
Kui omanik märkab, et muidu nii tavaliselt elav loomake istub tegevusetult nurgas ega huvitu millestki, võib ta olla haige või on jäänud tema puuri allapanu kauaks vahetamata.
Looduses erinevatest mugulatest, sibulatest ja taimede koortest toituv deegu peab puuriloomana lugu kuivtoidust ja närib meelsasti viljapuude oksi.
Kindlasti ei tohi talle anda magusaid puu– ja juurvilju – deegudel tekib kergesti suhkruhaigus.
KES ON DEEGU
Deegu (Octodon Degus) on näriline, kelle päriskodu on Lõuna–Ameerikas. Looduses elavad deegud rühmades ja kraabivad põõsastikku või kultuurmaastikku keerulisi urge.
Nad söövad taimset toitu ja soetavad varusid. Eluiga võib ulatuda kaheksa aastani. Deegud on väga elavad ja uudishimulikud.
Deegud on kas pruunid või hallikad, kõht heledam. Silmad on tumepruunid, hambad oranþikad. Kõrvad on ümarad. Käpal on neli varvast, nende otsas on üsna teravad küünised.
Roti saba ripub alati alla, deegu hoiab enda oma tavaliselt üleval tasakaaluks või toetub sellele ronimisel.
Allikas: interneti loomaportaalid