Linnapea lapsed päästis lastekodust tädi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

1997. aasta suvel kinnitati endisele Türi linnapeale Ants Viirmaale kuulunud maja seinale mälestustahvel. Pildil vasakult Ants Viirmaa poeg Jaan–Ants Viirmaa, tütar Sirje–Reet Viirmaa, Türi linnavalitsuse haridus– ja kultuurinõunik Kaarel Aluoja, Türi linnapea Theo Aasa, Ants Viirmaa tütar Maret Kask ja tema poeg Rein Kask.

FOTO: Erakogu

Türi linnapea Ants Viirmaa lapsed oleksid pärast 1941. aasta juuniküüditamist kauges Siberis nälga surnud või venestunud, kui tädi poleks neid oma hoole alla võtnud.

Kastre–Võnnu vallas 1897. aastal sündinud ning 1901. aastal isa Jaani ja ema Emiiliega Türile elama asunud Ants Viirmaast (enne eestistamist Hans Wiirmann) sai paberi– ja puupapivabriku linnas lugupeetud mees.

See oli asjade loomulik käik, et pärast Türi kihelkonnakooli lõpetamist (juhataja oli Antsu onu Hans Wiermann – Viirmanni koolimajana teatakse seda pikka puuhoonet, kus nüüd asub Järvamaa Kaitseliidu staap, praegugi) läks Viirmaa tarkust taga nõudma Tartu Aleksandri gümnaasiumi.

Sealt viisid õpingud edasi Tartu Ülikooli arstiteaduskonda.

Pealegi tegutses Viirmaa Kaitseliidus ja Järva kaitsepataljonis, aastad 1919–1920 möödusid Tondi sõjakoolis.

Sõjakooli lõpetamise järel omandas Viirmaa ülikoolis majandushariduse ja naasis isakoju. Sest Pärnu jõe kaldal Särevere mõisalt ostetud maatükil tahtsid isa Jaani rajatud jahu– ja saeveski, villatööstus ja elektrijaam majandamist.

Vahepeal aastatel 1932 – 1934 töötas Viirmaa ajalehes Postimees. Sellal sündis Ants Viirmaa ja Salme Mölderi perre esimene laps Maret (29. juuni 1933).

Ants Viirmaa oli tegus. Ta oli Kaitseliidu Türi malevkonna asutaja ja esimene pealik, kuulus mitme seltsi nõukogusse. Veel jagas ta Türi majandusgümnaasiumi õppuritele majandusteadmisi.

Sellise haridus– ja tööpagasi juures oli loomulik seegi, et 1935. aasta jaanuaris kinnitas valitsus Ants Viirmaa Türi linnavanemaks.

Linnapeana pööras Viirmaa suurt tähelepanu heakorrale ja haljastusele, teede korrashoiule. Tänu majandus­koolitusele suutis ta lahendada ka Türi 1924. aastal tekkinud pankrotivõlad.

Viirmaal oli oma linnasetööstus, maja Suur–Pärnu (praegu Tallinna – toim) tänavas.

Nii oli asjade loomulik käik seegi, et kui Punaarmee hakkas 1939. aasta sügisel Eestis baase rajama ja nõukogude agendid juba siis tulevaste küüditatavate andmeid koguma, arvati nõukogudevastase elemendi hulka ka Ants Viirmaa.

ÜK(b)P Keskkomitee ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu 1941. aasta 14. mai määruse «Sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmiseks Baltikumist, Lääne–Ukrainast, Lääne–Valgevenest ja Moldovast» põhjal vahistati kõigepealt Eesti Vabariigi valitsusametnikud ja omavalitsusjuhid, politseinikud, piiri– ja vangivalvurid, rahvuslike ja poliitiliste organisatsioonide tegelased, töösturid, ettevõtjad, kaupmehed.

Asi ei piirdunud üksnes nimekirja kandmisega: Ants Viirmaa perekond küüditati koos tuhandetega 1941. aasta 14. juunil. Tema eraldati perest juba Rakkes ja viidi Sverdlovski oblastisse metsatöölaagrisse. 21. aprillil 1942 lasti Viirmaa Sosva surmalaagris maha, tema haud on tänini teadmata.

Abikaasa Salmet, lapsi Maretit, Sirje–Reeta (sündis 1937) ja Jaan–Antsu (1938) ootasid ees rängad küüdiaastad. Linnapea vanim tütar Maret elab praegu koos abikaasa Heikki–August Kasega Tartus Soinastes.

Kui palju sellest juunist 64 aastat tagasi meeles on?

Mul oleks nagu mäluauk nende sündmuste kohal, mäletan toonaseid asju vaid uduselt – ehk on see nii enda kaitseks?

Mäletan, et küüditajad saabusid meie Suur–Pärnu tänava koju üsna varahommikul. Jooksin veel aeda, mul oli nukk jäänud sinna kaevu peale. Olin ju alles seitsmene, kaheksa saamas, nukud olid mu mängukaaslased.

Ega ma sest asjast tookord õieti aru saanud, seetõttu polnud ka väga löödud, pigem oli huvitav, et sai autoga sõita. Mõistmine, et midagi hirmsat on juhtumas, oli vaid momendiks.

Aasta olite siiski juba koolis käinud.

Ühtki õpetajat, ühtki klassiõde mul meeles küll pole. Mõni mängukaaslane siiski. Meie pere käis Suviste perega läbi, mängisin nende tütre Estriga. Siis olid Ruisud, kaks venda, ühe nimi oli Heldur. Veel oli Eha Raud, kelle vanematel oli surnuaia ääres väike maja.

Kui palju teemoona kaasa võtsite?

Ema oli selline ühe–päeva–perenaine, ega tal praktilist mõtlemist palju olnud. Meil oli ikka väga vähe asju kaasas, talverõivaid ja sööginõusid natuke ikka oli. Mäletan, et ema võttis ühe siidipluusi ühes, et saab seda tee peal tikkida.

Millal isa viimast korda nägite?

Raudteejaamas enne vagunitesse ajamist. Ema sai isalt veel sõidu ajal kirja: räägi lastele, et nad ei unustaks oma emakeelt, oli isa kirjutanud.

Kuivõrd pikal teekonnal nälga tundsite?

Nälga tundsin küll ja õige kibedat, aga seda juba Siberis. Sõidust ei mäleta ma jälle midagi. Usun, et väga näljas me polnud, sest eks peatustes ikka midagi anti.

Kuhu küüdirong teid viis?

Obi jõe äärde Novosibirskisse, oli juba juuli. Seal aeti kõik pargastele, mis meid ligi kilomeeter laia jõge pidi põhja suunas viisid.

Kui lõpuks maale lasti, ootas ees mitmekümne kilomeetri pikkune jalgsi teekond. Reisi lõpp–punkt oli Tomski oblasti Tšainski rajooni Kolominskije Grivõ küla.

Elada oli ka kusagil tarvis.

Meid majutati vene perre, Gurakinite juurde. Meenub, et perenaine oskas isegi üht eesti laulu laulda. Tare kujutas endast tuba koos vene ahjuga, loomi neil polnud.

Lauad tõsteti ruumis päevaks pakkude otsa, õhtul jälle põrandale. Ja siis kõik pikali – neil laudadel magasimegi. Sealt kolisime varsti ühte muldonni ehk zemljankasse. Selles olid ainult eestlased.

Sõja–aastatel oli Siberis suur näljaaeg.

Nälg oli nii suur, et söögiks saime vaid rohelist nõgesevett. Ei kartulitükki, ei midagi... Kui ema hakkas kolhoosis tööl käima – ta võttis minu ka kaasa – , saime lõunaks veidi hernekörti. Vend Jaan oli lasteaias, sealt midagi ikka hamba alla anti. Õde istus kodus, temale tõime tüki leiba kaasa. Eks igas kolhoosis olnud omamoodi. Seal, kus abikaasa Heikki pere oli, polevat ka lasteaias midagi antud.

Nälgisime kuni 1944. aastani. Ema tundis, et ei suuda enam, ja pani endale käe külge. Ta oli eluaeg proua olnud, palju ta praktilist tööd teha oskaski. Sattuda nüüd sellisesse urkasse…

Ta oleks nälga surnud nagunii. Praktilised inimesed panid ka Siberis kartulit maha, meil polnud midagi. Mõtlesime: küll kõik muutub, küll saame kõik tagasi. See mõtlemine oligi kõige hullem, see hukutas.

Paljud ei taha Siberi–aastate viletsusest ja valust rääkida.

Seda peab tegema, kuigi kõik hakkab kaugeks jääma. Mõtlen sageli: see oli nii jube, kuidas seal üldse elasime. Soola polnud, tikke polnud – käisime veskist söetükke toomas, et tuld läita, midagi polnud. Lastele, kes seal üles kasvasid, võis see tookord igapäevane tunduda, aga suurtele oli säärane olukord ikka üle mõistuse.

Mul on nii silma ees, kuidas ema näljast ja kurnatusest vaevu jalul püsides ja aialattidest kinni hoides kord jälle koju tuikus. Tal oli plaan kõigi meie elu lõpetada: tuli ja pani ahjusiibri kinni. Ütlesin: ema, ära pane, söed on veel all! Olin 11, siis ei saanud ma temast aru.

Kuidas õnnestus teil, lastel, ellu jääda?

Meil oli tädi Margot, kes enne sõda elas Tartus. Margot Kanemägi oli tuntud vandeadvokaat ja muidu hakkaja naine. 1936. aasta Eesti Naises ilmus isegi pilt, tädi mootorrattal kihutamas. Lugu kandis pealkirja «Tartu tsiklinaisi». Tädimees oli kaitseliitlane – viidi ära mõlemad.

Ema kirjutas meie viletsusest tädile, kes sattus Tomski oblasti Aleksandrovski rajooni. Ta aitas meid juba varemgi: saatis kuivatatud kala ja muud toidupoolist.

Pärast ema surma tuli Margot meie juurde. Ta oli haritud naine, ka vene keel suus, oskas asju ajada. Nii kaua õiendas, kui lubati meie juurde kolida.

Margotil lapsi polnud, nüüd sai ta kolm nälginud last korraga kaela – see võis ikka jube olla! Kuid tema oli praktiline inimene, sai kolhoosis peagi kaaluja koha. Nii hakkasime ka leiba saama.

Toimekusele vaatamata oli tädi Margot kogu oma elu daam, seda ka Siberis. Kõik imestasid, kuidas ta seal Venemaa põhjas küll läbi lõi, ise kogu aeg proua olnud. Aga lõi!

Poleks teda olnud, oleksime kolmekesi kusagil lastekodus väikesteks venelasteks kasvanud.

Kooliteed tuli ju ka jätkata.

Kui veel emaga elasime, üritasin kooli minna, aga ma ei osanud ju keelt. Mäletan, et üks lehekülg mu koolivihikust oli täiesti punaseks parandatud.

Tookord jäi kool pooleli, kuigi tädi Margot kirjutas ja rõhutas, et ilmtingimata kooli läheksin.

Olite alaealised, oleksite saanud 1946ndal Eestisse tagasi pöörduda (alaealistele anti võimalus pärast sõda kodumaale naasta, kuigi 1949ndal küüditati neist suurem osa uuesti – toim).

Meil polnud kuhugi tulla, pealegi ei lasknud tädi Margot meid omapäi tulema. Samas hakkas elu juba veidi paremaks minema: tädil õnnestus kolida vabakülla Lebatjori, kus oli võimalus koolis käia. Lisatulu andsid tädi õmblustööd.

Lebatjorist toodi meid rajoonikeskusse Podgornajasse, sest tädi sai tarbijate ühistusse raamatupidajaks. Tal oli omaette korter, meil oli süüa, saime paremini koolis käia. Seal lõpetasin 1952. aastal keskkooli.

Kohe pärast keskkooli abiellusin. Abikaasa Heikki–August Kase pere – isa, ema ja neli last – toodi Tšainski rajooni Gusljarovka külla Pärnumaalt Kastnast. 1953ndal sündis meil poeg Rein.

Millal isa surmast teada saite?

Elasime siis juba Pod­gornajas, aga mis aasta see oli, ei mäleta. Komandant kutsus välja, ütles, et isal olla peaaju verejooks olnud.

Isa surmaaja, nagu ka surma tegeliku põhjusega vassiti kuni vene aja lõpuni välja.

Kas linn, kus isa linnapea oli, ootas teid veel?

Vabaks sain 1957, Heikki 1958. Kui vabastamisteade tuli, otsustasime, et jääme üheks aastaks veel: võtame aiavilja üles, müüme maja maha. Türiga polnud probleeme, sest tädi Margot, kelle meheõde elas Türil ja kes oli enne meid vabanenud, oli juba ees ootamas.

Kui algul Türil liikusin – vene vanka, nagu olin –, panid vanemad prouad ikka pead kokku ja sosistasid: see on linnapea Viirmaa tütar. Nemad teadsid mu vanemaid, kuigi mina ei tohtinud isamajast enam õieti möödagi minna.

Elasime mitmel pool: Paide tänavas, koolimaja juures, viimati Kungla 1s, kuni 1969. aastal Tartusse kolisime.

    Tagasi üles