Hullumeelses kaoses peitub kaunis kultuur

Foto: Erakogu

Ühel päeval tekkis tuju näha, kuidas kulgeb elu nii vastuolulisel maal nagu India. Igasuguste süümepiinadeta hülgasime ülikooliõpingud ja retk hullumeelses kaoses võis alata.

«Madam! Hello! Madam! Madam! Ainult kolmkümmend ruupiat. Meestesokid! Väga ilus. Moodne! Teen teile hea hinna. Või see tuvi, madam! Või see väga ilus kummipadi. Ainult kolmkümmend ruupiat. Kakskümmend. Kümme... Madam!»

Selle kära taustal kostab lakkamatu piibitamine. Tänav on tihedalt täis rattaid, rikšasid, jalakäijaid, busse, autosid, kitsi, lehmi, kasse, koeri, hambutuid, jalutuid ja kõike muud, mida Euroopa tänavatel eales ei kohta.

Valge naine tunneb end staarina

Keegi küpsetab liha, kõrval siblivad puuris kanad. Kuskil ripuvad Laysi kartulikrõpsupakid, kõrval pressitakse suhkruroost mahla. Keegi koorib rohelisi apelsine, keegi pakub värsket kookospähklit.

Järgmisel hetkel koputab pisike poolpaljas tüdruk põlvele, ulatab alandlikult paluva käe ja näitab teisega suule. Totaalne kaos. See on India tüüpiline linnapilt.

Valgel inimesel ilutseks Indias justkui suur dollarimärk otsa ees. Kohalike seas levib legend, et kõik valged inimesed on juba sündides rikkad.

Ainus põhjendus, miks peaks keegi ostma kummipadja või paari meestesokke, on selle madal hind: 30 ruupiat, mis on umbes 10 Eesti krooni.

Tegin sügisel ülikooliõpingutesse pikema pausi ning sõitsin sõbrannaga 25 kraadi soojemasse ja 180 kraadi erinevasse keskkonda.

Alustasime pealinnast Delhist, lõpetasime filmilinnas Bombays. Vahepeal vedelesime nädalakese paradiisirannas, seiklesime Rajastani linnades ja imetlesime maharadžade paleesid.

Päevi täitsid müstilised seiklused ja hulgikogustes šokimaterjali.

Kord tutvusime Delhis araablaste pühamus paari tudenginoormehega. Rääkinud pisut juttu ja jalutanud paar tundi linna huviväärsuste kandis, viisid poisid meid fotoateljeesse.

Nii kauneid olevusi enda seltskonnas tuleb ju tingimata jäädvustada. Fotograaf keeras pool tundi valgust ja valis hoolikalt meile sobilikumat poosi, käed suurest erutusest higised.

Seejärel võttis asjaliku näoga välja oma seebikarbitaolise fotoka, mis jäi kõvasti alla nii minu kui ka sõbranna kõige tavalisemale digi­kaame­rale. Rõhutan – fotoateljees.

Kord sõitsime rongiga Delhist Agrasse, kus asub kuulus maailmaime Taj Mahal. Et India elust õiget maiku saada, ostsime teadlikult teise klassi pileti. Hetkega kogunes kogu vaguni seltskond ümber kahe valge naise. Sellist vaatepilti ei saanud ju ometi nägemata jätta!

Muidu alati tihedalt täis topitud rongis tekkis nii isegi natuke ruumi. Seda küll vaguni teises otsas, kus meid polnud.

Et sõprust arendada, üritasime poistele kodumaist kaardimängu õpetada. Paraku ei küündi India meeste intelligents arusaamani, et potiku­mängus tuleb kaart lauale laduda ainult siis, kui on sinu kord.

Üks tüüp toppis oma ruutu seitset teiste sekka rumala järjekindlusega igal võimalikul hetkel.

Agras vaatasime ära maailma ilusaima armastuse nimel ehitatud monumendi. Peagi avastasime, et pakkusime Taj Mahalile tõsist konkurentsi.

Meid pildistati kindlasti rohkem. Pealegi küsiti autogramme ja iga fännklubi poseeris loomulikult sajas asendis kümne taustavaatega.

Hommikupalvus kestab pool tundi

Kord jalutasime imeilusas linnakeses nimega Udaipur. Järsku astus juurde mees, kes pakkus rolle Bollywoodi filmis. Olime ennegi kuulnud, et valged naised on kohalikes filmides minev kaup.

Uudishimu rahuldamiseks nõustusime kohtuma režissööriga. Enne kui meile avati taksouks peene seitsme (!) tärni hotelli ees, riietati meid kulda–karda just nagu India valitsejad maharadžad omal ajal paleedes pidupäevadel.

Tärnidega polnud hotelli hindamisel liialdatud. Hetke pärast leidsime ennast jalutamas tõelises palees luksuslike purskkaevude, saunaruumide ja numbritubadega, mille rõdult võis astuda otse privaatbasseini.

Eriliste kostüümide tõttu saatsid meid kõikjal kummardused ja luksuslik õhtusöök. Peagi selgus, et tegemisel polegi film, vaid kõigest reklaam.

Järgmisel päeval me oma nägu näidata ei viitsinud, sõitsime selle asemel hoopis uude linna.

Reisi jooksul vältisime igal võimalusel hotelle ja püüdsime leida majutust kohalike juurest. Põnevuse mõttes.

Nii sattusime elama ühe traditsioonilise India perekonna juurde. Hommikul kell seitse ärkasime selle peale, et kogu maja kajas pereisa hindukeelsetest palvustest. Ja seda pool tundi jutti!

Igast õigest India kodust võib leida altari, kuhu on kenasti sätitud hinduismi jumalate kujukesi, küünlaid, linte.

Selle ees palvetavad pereliikmed igal hommikul ja õhtul. Palvuste sisu pole keeruline. Tavaliselt tänavad nad möödunud päeva eest, soovivad õnne ja rahu kõikidele teistele.

Õhtuti kodusemas ringis vesteldes selgus, et perekonna 24aastane tütar ei käi kunagi üksinda tänaval, reisimisest rääkimata. 27aastane poeg pole siiani naisega ööd veetnud.

India kultuuriruumis on see täiesti normaalne. Abielueelne seks on tabu ja endiselt on populaarne vanemate korraldatud paaripanek. Sageli pannakse neiud mehele juba 17–18aastaselt.

Kauplejad tüütavad

Kord astusime bussist maha, meie ees sillerdas helesinine meri ja varbad leidsid end kuldkollasest liivast. Silm haaras vaid kookospalme ja päikesepaistet.

Järsku hüppas palmipõõsast välja blond neiu hõiskega: «Eestlased!» Nii me siis elasime nädala eestlaste naabruses «tapvas» rutiinis, mis kulges marsruudil bambusmaja – meri – liivariba – restoran – meri vaid paarikümne meetri raadiusse.

Kuigi meie taldrikutele maandus igal õhtul haikala, kalmaar või merivähk, mahtus luksusliku elu päevaeelarve umbes 120 krooni sisse. Paradiis!

Ühes teises rannas elu nii helgelt ei kulgenud. Nii kui jalg rannaliiva puutus, kogunes meie ümber kolm India tüdrukut, käevangus hilbupamp. «Vaata minu pükse! Vaata minu salle!»

Ütlesime, et pole ostmisest huvitatud, ja viskasime rannale pikali. Neiud istusid järjekindlalt meie ümber järgmise tunnikese. Äkki ikka tekib tahtmine äri teha.

Pärast ujumispausi leidsime oma asjade juurest kaks pampudega noormeest: «Teid me just ootasimegi! Sallid? Prillid?» Selle peale hüppas kohe kuskilt välja üks müügineidudest: «Mina leidsin nad esimesena!»

TEAVE

Ainult Indias:

• India mehed veedavad suurema osa päevast teepervel kükitades ja möödujaid vahtides. Kuskil mujal pole ju ruumi. Indias elab üle miljardi inimese, mis annab maailmas Hiina järel teise koha.

• Kuldmedali saab India oma hinduismi jumalate ja jumalannade arvu eest – ühtekokku 330 miljonit!

• Rahulikult jalutav lehm tänaval on sama tavaline nähtus kui autobuss. Aegade jooksul on lehm olnud Indias püha loom, seetõttu peetakse paremaks saata eakas vissi lihtsalt tänavale kui tapamajja. Sureb siis, kui jumal heaks arvab.

• Jutud Indias ootavatest kõhuhädadest on müüt. Süüa tuleb seda, mida kohalikudki söövad, ning peagi ei tundu vürtsid enam nii talumatult vürtsikad.

• WC–pott on luksusese. Tavaliselt tuleb rahule jääda auguga põrandas. Tualettpaberist ei maksa unistadagi.

• Suurel osal 20 000 inimesest, kes ehitasid Taj Mahali, lõigati hiljem käed ära. See pidavat tagama, et Taji ilu ei saa keegi enam kunagi korrata.

• Linnades on sõna «vaikus» täielikult kaotanud tähenduse. Rikšade ja busside taha on hoopis kirjutatud: «Horn please!» Sellega autojuhid ennast tagasi ei hoia.

• Goa randades 35kraadises kuumuses tatsavad tädid kannavad pea peal puuviljakorvi müügiks turistidele. Korvike kaalub üle 70 kilo.

• Kui hindu raputab pead, ei tähenda see žest sugugi eitust, vaid tavaliselt hoopis jaatust.

• Bollywoodi filmides vilgub paljast keha märksa rohkem kui keskmises Ameerika filmis. Erinevus seisneb selles, et India filmide tibide kõhud tunduvad haiglaselt valged.