Vao mõisat säästis ajahambast hoolivus

Vao mõisa suures saalis, mida on Aldo Tammel (pildil) ja tema elukaaslasel Heli Tuksamil kavas maalistuudiona rakendada, täiendab kooliaegset värvikihti Jaapani-pärane raamistus.

FOTO: Andrus Eesmaa

Väliselt Järvamaa tagasihoidlikemate hulka arvatud Vao puitmõisa võlu näitab siseruumide säilinud algupära ja detailirohkus, mille keskele kujundab pererahvas eluaset, ettevõtluse ja harrastuste paika.

Õdusasse kodususse on Vao mõisa külaline haaratud niipea, kui on lõunaküljelt kitsukese veranda kaudu majja sisenenud.

Mõisaomanik Aldo Tamm tervitab meid fuajees, kus pilk jääb kinni mantelkorstna võlvialuse leele ja väiksele pliidile. Seinaorvades võbelevad küünlad. «Mantelkorsten on kogu maja süda, siia tulles köitis see kohe ka meie südameid,» lausub Tamm.

Küla elujõud nakatab

Aldo Tamm ja tema kunstiõppejõust elukaaslane Heli Tuksam on vaolased eelmise aasta märtsist. Tulid Esna mõisast, mis on ümbritseva pargi ja veesilmadega üsna omaette koht. «Siin oleme inimeste keskel, mis on meile omamoodi uudsus, kümne aasta järel ennem boonuski,» ütleb Tamm. «Side, kauplus, raamatukogu, autorallid, laadad, seltsielu – kõik näitab küla elujõudu, kuigi postkontori ja kaupluse edasine saatus teevad murelikuks.»

Tamm ütleb, et nad on juba vanade majade hõnguga ära harjunud ega pea eurolihvitust oluliseks, peaasi, et on elamiskõlblik. «Teeme peamiselt oma eluasemeks, aega ja jõudu mööda, üle jõu ponnistusi eesmärgiks ei sea,» selgitab ta. «Pool maja on ka ettevõtluseks ja harrastusteks, kui elukaaslase erialaseid maalikunstioskusi silmas pidada.»

Siinjuures meenutab Tamm, et uut mõisat ette võtma ärgitas ja julgustas neid Muinsuskaitseameti Järvamaa tollane vaneminspektor Aino Pung. «Aino oli objektile oodatud inspektor, ta oskas nõu anda, aga ka kompromisse leida,» lisab ta.

Vao mõisa eripäraks nimetab Tamm asjaolu, et 1618 rüütlimõisaks asutatud ja 1650 väljaehitatud mõisal on sajandite jooksul olnud omanikke, kel oli veel teisi mõisaid ja kes seepärast Vaol ei elanud, vaid pidasid seda kõrvalmõisana.

Nagu selgub ka ajaloolase Ants Heina Vao mõisa muinsuskaitselistesse eritingimustesse koostatud ajaloolisest ülevaatest, oli saksi armees teeninud ülemleitnant Gotthard von Baranoff esimene, kes 18. sajandi teises pooles kümmekonnaks aastaks Vaole elama jäi ja praeguseni säilinud puust härrastemaja lõpuks välja ehitas.

Aastal 1856 sai Vao omanikuks Carl Otto Christoph Brevern, kes elas naise Annaga siin elu lõpuni 1899. Mõis oli selleks ajaks majanduslikult jälle jalul.

1861 valmis härrastemaja kivist juurdeehitis, 1870 algul olnud hoones suurem remont, mille käigus on mõlemasse otsakülge lisatud verandalaadne rõdu, mida on näha veel 1930. aasta ülesvõttelt.

Lõunapoolset on püütud taastada, kuid Ants Heina hinnangul «küll püüab üldiselt ajaloolist ilmet järgida, kuid juba esmapilgul reedab vana aja tunnetuse puudust».

1890ndatel on Vao mõisat kirjeldatud kui igati korralikku majapidamist, kus oli idafriisi tõugu piimakari ja ardeni tõugu hobused; kus tegeldi nii meriino- ja kammvill-lammaste kui ka sea- ja linnukasvatusega.

Et Carl Otto Christophil lapsi polnud, jäi mõis pärast tema surma Brevernite suguvõsa ühisvaldusse ning seda korraldama palgati 1901 omanike täievolilise esindajana Vaol elanud Hermann Hoffmanni nimeline valitseja.

(Von Brevernite suguvõsast ja selle seoste kohta Vao (Waoküll) mõisaga Järvamaal on eelmisel aastal põhjaliku uurimuse koostanud Ado Seire – toim.)

«Arhiivides on viide, et pärijad sõlmisid Hoffmanniga halduslepingu 20 aastaks, see on aastani 1919,» lisab Tamm.

Arhiivimaterjalidest on Tammele selgunud ka oma kauge sugulus Hermann Hoffmanniga. «Minu isapoolse vanaema suguvõsa kaudu,» täpsustab ta.

Kui sügisel 1919 võttis Asutav Kogu vastu maaseaduse, kuulus ka Vao mõis likvideerimisele ja maad jaotati ära uusmaasaajate vahel.

Mõis tundis hea peremehe hoolivat kätt

Ado Seire järgi on Eesti riigiarhiivis hoiul kaks mahukat toimikut, mis osutavad, et ilmselt olid Vao mõisa pärijad pärast mõisa riigistamist Eestist välja rännanud, kuid kirjavahetus mõisa pärandussuhete kohta kestis veel tubli tosin aastat.

Enamasti piirdus riik mõisahäärberi üleandmisega kohalikule koolile, nii asus 1921 sügisel tühjaks jäänud mõisahoonesse ka Vao algkool.

Lisaks kontoriruumidele asus seal kahe õpetaja ja koristaja korter. Ulatuslikum remont oli enne kooli 100. juubelit 1940, maja laastukatus uuendati 1954. Kool tegutses Vaol aastani 2003.

Omaette lugu väärivad 20 aastat Vao algkooli juhatanud Helve Kukk ning tema mälestused elust Vao mõisas õpetajatest-koolijuhatajatest vanematega. Tema isa Anton Pikkpärg tuli Vao kooli juhatama 1941. aastal.

Aldo Tamm ütleb, et Vaol oli tal kergem alustada kui Esnas, sest mõis oli paremas seisus ja on mahultki väiksem. «Siin on kogu aeg elu ja vilgast tegevust olnud: kool, raamatukogu, külanõukogu, väikemajandi kontor, telefonijaam, sidekontor, suur saal on olnud kinoõhtute ja tantsupidude koht,» lausub ta.

Tamme hinnangul on maja heaperemehelikult hoitud, mistõttu on säilinud peaaegu kõik siseuksed, enamik siseaknaid, puittrepid, kaheksa ahju ja kaks pliiti on praegugi kasutatavad, muutunud pole mõisaaegne ruumijaotus.

Ajaloolased peavad hoone väärtuseks veel suurt hulka algupäraseid metalldetaile, nagu karplukud, peit- ja nurkhinged, käepidemed, õhuakna riivid, tahmaluugid, ahjuuksed. «Üldjuhul ei leidu neid mõisahoonetes, kus jõuti nõukogude ajal tõsiseid uuendusi teha või kust need on laiali tassitud,» märgib Tamm.

Seda kõike ja veel rohkemgi on Aldo Tamm nõus näitama. Teeme ringkäigu lõunaotsast läbi pööningu põhjaotsa, läänepoolsetest tubadest idapoolsetesse ja vinklis kiviossa.

Ants Hein viitab oma ülevaates selle hoonetüübi ürgbaltilikkusele: «...enamik Eesti- ja Liivimaa 18.-19. sajandi väiksematest härrastemajadest ja pastoraatidest on sellistena just välja näinudki.»

Ehedad lubikrohvseinad ja -laed on Tamm endistes raamatukoguruumides üles leidnud kipsplaatide ja tapeetide ning laudiste alt.

Maalingud lisavad varjundit

Laiadest laudadest põrandad hakkasid paistma siis, kui oli üles tõmmatud reliin, linoleum ja puitlaastplaadid. Neisse ruumidesse on Tamm kujundanud köögi ja töökabineti.

Koolipoolses tiivas oli mõisaaegne krohv kaetud osalt õlivärvide ja puittahveldistega. Nüüd on mõni tala proteesitud. Laed, seinad ja põrandad kohendatud ja puhastatud. «Sinine värvitoon seintel, mida oleme säilitanud, võib olla kooliaegne, aga pruunikas sinise all originaalsem osa,» selgitab Tamm.

Kuigi maalinguid pole kuskilt välja tulnud – neid võis mõisas ka mitte olla –, on Heli Tuksam koos Tartu kõrgema kunstikooli tudengitega suvepraktika käigus söögitoa laele mõningast tagasihoidlikku ja ajastusse sobivat varjundit lisanud.

Suurt saali, mida on kavas maalistuudiona rakendada, katab kooliaegne värvikiht, mida täiendab kerge, Jaapani-pärane raamistus. «Siin oleme isetegevust teinud ja natuke Jaapanit toonud,» tunnistab Tamm. «Selle väikese täienduse sisse oli lihtne peita vajadusest tingitud krohviparandusi.»

Vao mõisa lihtsuse juures on kunstiajaloolane Ants Hein märganud siiski ka aristokraatlikkust. Ta peab silmas kahepoolset anfilaadi: enamik ruume on paigutatud nii, et ühel teljel järjestikku uksi lahti tehes avaneb lõpuks vaade läbi kogu hoone.

Seda näitab Aldo Tamm idatiivas kunagiste koolijuhatajate eluruumides, kuhu ka nemad on enda elamise-olemise sisse seadnud.

Ühes toas osutab Tamm tähelepanu kaarjale aaderdatud uksega nurgakapile: selgub, et selles kaunis kapis nagu kõrvaltoaski on olnud mõisaajal klosett. «Selliseid tarvilikke kohti on oma eheduses vähestes mõisates säilinud,» teab ta öelda.

Selle aasta tegemistest seab Tamm esile ettevalmistusi katuse uuenduseks, aga et tööde järku jõuda, tuleb läbida muinsuskaitseametnikega pikk uuringute, kooskõlastuste ja projektide kadalipp.

TEAVE

Seoses mõisa juurde kuuluva 2,5 ha suuruse pargi korrastusega on Aldo Tammel kinnismõte lasta skulptor Mati Karminil taastada seal kunagi olnud tähis, mis on ümber lükatud ja vaskplaadid ära võetud.

Kahjuks on tähise kohta vähe teada, seepärast on Tammel heameel iga teate üle, mis puudutab seda tähist või mõisat üldse.

Järvamaa kohapärimusraamatus on Helve Kukk jutustanud: «...Seal künka peal oli kivi, kui meie siia tulime. See kivi on praegu ka veel alles. Üks oli siis maa sees ja teine püsti tema peal, ühest küljest sirge.

Selle pealmise, püsti oleva kivi peal oli niisugune ovaalne vasestatud plaat. Ja sinna oli siis saksa keeles kirjutatud: «Ruhes Gott liegt nach Wao – Jumala rahu on Vao peal». Ja selle kivi otsas oli siis olnud must rist.

See oli enne sõda. Aga siis, kui meie tulime, oli see rist katki löödud, esimese Vene valitsuse ajal oli juba seda tehtud...»

Tagasi üles