Hando Runnel. Olemine ja Sina

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Lauri Kulpsoo

Peeter Olesk

Lugeja ehk mäletab minu eelmise aasta 4. septembril ilmunud artiklit «Klassika seab kirjanikud ritta. See oli kavandatud alustuseks sarjale, mille iga uue osa saab Järva Teataja lugeja nõnda, et viimase osa ilmudes selle aasta novembris oleks tal käes või riiulis terviklik pilt Hando Runnelist kui kirjanikust, kes ennekõike on luuletaja.

24. novembril saab Hando Runnel 70aastaseks.

Lugudesari Hando Runnelist, millest teine «Hando Runnel. Maaomane laps» ilmus eelmise aasta 24. novembril, on mõeldud nõnda, et tema kohta lugeda oleks ühtaegu huvitav ja õpetlik. See nõuaks pisut eelteadmisi, aga annaks neile lisagi: see, mis kirjutada on, pole populaarne elulugu, vaid sisevaated tema loomingusse niiviisi, et seda võib ka ülistada vaadetesse Runnelisse endasse, teistesse kirjanikesse ja luulesse üldse.

____________________

Ennemalt oli sõna «töölissöökla» täiesti mõistetav. See oli koht, kus anti esimest, teist ja kolmandat ehk suppi, praadi ning magustoitu ilma ooberi ja kõrtsimuusikuteta. Ligikaudu vastab niisugusele praegu koolisöökla.

Hando Runneli luules see sõna puudub. Tal ei ole ka «töölisrongi» (mille vasteks Saaremaal on «orjalaev», praam väljumisega Kuivastust kell 6.00).

Säärane käis Tallinna ja Tapa vahet (auruvedur pöörati kummaski otsas ringi) ning seal istusid kõik kolmandas klassis, sest muid polnud.

Tema luuletust «Oi külad, oi kõrtsid» (ilmus 1976) ei tohi aga võta täht-tähelt. Hando Runneli noorpõlves, ajal, mis murdeealine poiss võis juba õlut juua, ei käidud kõrtsist kõrtsi, sest alles olid vaid kõrtsikohad.

Õlut joodi kas poe trepil või maja taga või söögimajades. «Oi külad ...» viitab usutavamalt nendele aastatele, mil juba täiskasvanud Hando Runnel võis käia Tallinnas koos teiste kirjameestega perest perre, kuni kuri perenaine ajas topsisõbrad laiali. Ei puutu enam Hando Runnelisse, et niimoodi tegi mõnigi kord oma kodumaja puhtaks ka Lennart Meri esimene abikaasa...

Hamletist erinevalt

Mida niisugustel rännakutel niiskete kohtade (Eduard Vilde sõnad joomapaikade kohta) vahel isekeskis räägiti, pole korralikult uuritud, kuid Hando Runneli luulest ei tule kunagi esile hamletlikkust, meeleheitlikku kõhklemist.

Järelemõtlikkus («Läbi äreva vere kord kandub hõik» 1965) on midagi muud kui Shakespeare’i kangelase kahevahelolek ilma kolmanda võimaluseta.

Hamletlikkus kordub Gustav Suitsul, kuigi ei jää seal ainumääravaks. Ernst Ennol samasugune hamletlikkus puudub ja loomuomaselt ongi Hando Runnel ennolik, see tähendab vaoshoitum, kuigi mitte ennast täielikult ärapeitev.

Nendest sõnadest saab kergemini aru, kui lugeda Hando Runneli luulega kõrvuti näiteks Jaan Krossi oma. Aastal 1964 ilmus tema «Foucault’ pendel», mis algab järgmiselt: «Kruvike olla/ suure kruvikeeraja/ keerata?».

See on just hamletlik küsimus, millele Jaan Kross vastab siiski kategooriliselt: «Kahetsusväärne pendel,/ mis vôngub/ paigale jääval pinnal,/ sellal kui maailm/ pöördub».

Umbes samal ajal, kui see Jaan Krossi vastus omaenese küsimusele, on kirjutatud Paul-Eerik Rummo «Olla maastik, olla maastik suurejooneline», ettekujutus sellest, kuidas olemine võib olla pelgalt unistuslik kujutlus, mille noahoop muudab hetkega põrmuks.

Hando Runnel ei vaidle ei Krossi ega Rummoga, sest tema maastikus lõuendlikkus puudub. «Üks naine lehmaga läks üle mäe» (1966) on küll pisut romantiline, sest ühe lehmaga majapidamine ei saanud olla jõukas ja Järvamaa külamägi on tegelikult kõrgendik, kuid ta on usutav.

Luuletajana alustades polnud Hando Runnelil mingit iseäralikku filosoofilist metakeelt, ent pildi elulisus püsib tal siiani. Ta ei kahtle elus (ehkki eraelus on Hando Runnel tihtigi suur kõhkleja), mida Hamlet teeb.

Hando Runnel ja Vaino Vahing

Varasema Hando Runneli artikleid lugedes on lihtne jälgida, kuidas tema lugemus avardub ja põhjalikkus süveneb.

Osalt oli kummagi protsessi taga seltskondlik ümbrus, see tähendab teiste eruditsioon ning sootuks muu maailmakogemus.

Kõige rohkem on seda muud kogemust dokumenteerinud PhD ja dr Vaino Vahing (1940–2008), arstist kirjanik, kes oli trotslik surmani, kuid tahtis oma üksildusele ka ühemõttelist lõppu (psühhofarmakoloogia asjatundjana ta teadis, mida tähendab allakäigu trepil pudel viina päevas).

1960ndate aastate lõpp, 1970. aastate algupool olid Hando Runneli ja Vaino Vahingu põlvkonnale vaimseks pillerkaariks, mille lõpul tekkis mitte pohmell, vaid küllalt konkreetne küsimus: kes oled sina kui teine minu kõrval?

Vaino Vahing püstitas selle aspekti proosas, Hando Runnel on teinud seda luules. See sina-avastamine, aga mitte enesest loobumine (motiiv, mida kohtab näiteks August Sangal), kestab Runnelil tänini.

Kuidas seda koolis õpetada? Küsimus on naiivne, sest koolis õpetatakse mina-olemist ja sina-avastamist kogu aeg, ka väljaspool kirjandustunde.

Võib-olla küll Hando Runneli luulest mööda minnes. Kui nii, siis tuleks juba enne teda pöörduda Juhan Liivi poole.

Liivilikkus on see, mis on Hando Runnelile lähedane. Ernst Enno tuleb Liivile juurde, kuid ka tema pole ainus. Rohkem kui filosoofilistest raamatutest on Hando Runnel õppinud eesti luulest.

    Tagasi üles