Ülikooli algust vürtsitavad kõhklused

Järva Teataja pakub gümnaasiumilõpetanuile abiks kaks lugu noortest, kes astusid ülikooli, kuid jätsid õpingud pooleli. Need noored ei läinud õppima uisapäisa, ometi läks miski valesti.

Ülemöödunud aastal Paide gümnaasiumi lõpetanud Liina Salveste teadis juba keskkooliajal, et läheb õppima mingit humanitaarainet, meeles mõlkus ajalugu.

Lõpuklassis tuli Salvestele pähe veider mõte proovida astuda kõrgemasse lavakooli. «Sain ikka päris mitmest voorust edasi,» sõnas ta.

Valituks Salveste siiski ei osutunud ja nii jäi ta esialgse plaani juurde. «Aga kindlasti ei olnud ajalugu lavakale mingi aseaine,» lisas ta.

Loomeväljendusest jäi vajaka

Juhtus nii, et esimese eksamiperioodi ajal tabas Salvestet kahtlus. «Istusin keset suuri ajalooraamatuid ja mõtlesin, kas see nüüd ongi see, mida tahan: saada bakalaureusekraad, magistrikraad ja siis olla õnnelik 30aastane, võib-olla lapsega?» meenutas ta.

Salveste suhtlusringkonnaks ei kujunenud niivõrd kursusekaaslased kui just lavakunstikateedri omad. Üks selle seltskonna sõber avaldaski mõtet: mingi loomeväljenduse võimalus peab ju ka jääma.

Ülikoolis on süsteem sama, mis gümnaasiumis: täidad normi ja lõpuks saab sinust riigile vajalik ressurss, arutles seejärel Salveste. Pärast seda võttiski ta akadeemilise puhkuse, mis nüüd on lõppenud.

Salveste pere hindab kõrgharidust väga. Esialgu tekitas uudis akadeemilisest puhkusest pere liikmetes ehmatust, aga pärast väikest selgitustööd pidasid nad loomulikuks, et noor inimene areneb keerulisi teid pidi.

Kõrgharidusevastane Salveste kindlasti pole. «Arvan, et inimene võiks võtta aasta pausi enda arendamiseks ja siis minna ülikooli iseendana,» sõnas ta.

Salveste ütles, et gümnaasiumi minek justnagu eeldaks, et tuleb minna ülikooli. «Kui aasta vabaks teha, tekibki see õige suund,» arutles ta. «Miks minna, kui ise ei taha?»

Sel aastal, pärast reisimisi ja elamist Prantsusmaal ja Šveitsis, proovib Salveste uuesti ülikooli astuda, kuid teisele erialale.

Vahepeal on talle pakutud plaadipoe juhataja kohta, mille iga teine oleks rahateenimise eesmärgil vastu võtnud, kuid Salveste keeldus.

Ta on seigelnud ja rännanud, sõdinud, otsinud ja leidnud. Nüüd on ta valmis naasma ülikooli täpse teadmisega, mida tahab ja miks tahab.

Loogiline valik osutus valeks

Priit Soodla lõpetas eelmisel aastal Türi majandusgümnaasiumi. Pärast väikseid vaatlusi valis ta edasiõppimiseks kehakultuuri, sest eriala tundus huvitav ja sobilik. Ka koostöö noortega oleks Soodlale meeldinud. «Olin eluaeg spordiga tegelenud,» sõnas ta.

Soodla oli aastaid harrastanud võrkpalli ja korvpalli, pärast põhikooli lõppu alustas Paides korvpallitreeninguid.

Soodla tunnistas, et kehakultuuriõpingud kujunesid päris meeldivaks. «Gümnaasiumis pidi õppima, seal sai valida, mida õppida tahad,» selgitas ta. «Ka õppejõud olid toredad, veelgi enam, kaastudengidki olid lahedad.»

Pärast esimest semestrit tundis Soodla, et kuigi ülikoolis on huvitav, pole pakutav ikka päris see, mida ta tahtis. «Rahast on kahju,» tunnistas ta.

Soodla õppis tasulisel õppekohal. «Mõte kõrgkool pooleli jätta tuli järsku, kuid seedisin kaua,» märkis ta.

Siis hakkas Soodla uurima igasuguseid teisi variante ja leidiski huvipakkuva eriala. Õpingud jäid pooleli ja ta läks tööle.

Soodla märkis, et vanematele selgitas ta õpingute katkestamist rahulikult. «Õnneks keegi eriti närvi ei läinudki,» lisas ta.

Kui spordipoissi ei huvita sport, mis siis? «Mind huvitab rohkem kunsti pool,» ütles Soodla.

Sügisest tahabki Soodla minna maastikuarhitektuuri õppima. «Tahaks tegelikult kujundust, reklaamindust, aga mul pole nii häid tulemusi, et sisse saada, kuid ka maastikuarhitektuuri eriala pakub palju huvitavat,» selgitas ta.

Tegelikult kaalus Soodla pärast põhikooli ka kutsekooli minekut, kuid sõbrad meelitasid gümnaasiumi. «Gümnaasium oli ikkagi asja ette,» teab ta nüüd öelda.

KOMMENTAAR

Tiina Pink-Kull

lastega kodus

Lõpetasin 2002. aastal Nõo reaalgümnaasiumi. Esimene eelistus oleks olnud Tartu Ülikooli ajalugu õppima minna, kuid eksam läks halvasti. Nii läksin Tallinna Ülikooli käsitööd õppima, millele ka mõelnud olin. Natuke rohkem tahtsin tegelikult ikkagi ajalugu õppida.

Kui juba ülikool, tahtsin ikka peaga tööd teha. Ka Tallinna linn ei meeldinud mulle. Õppisin käsitööd aasta ja siis läksin Tartusse haridusteadust õppima. Lõpetasin ja nüüd õpin magistrantuuris ajalugu.

Kõike seda ma ei kahetse, see oli asi, mille pidin elus läbi elama.

Kui on väiksemgi aimus, et mingi eriala on õige, tasub arvesse võtta ja just seda õppima asuda.

Monica Riga

lasteaiaõpetaja

Lõpetasin keskkooli 1990. aastal. Sel ajal omandasin ka sekretäri-asjaajaja kutse, aga juba praktikal sain aru, et see töö pole minule.

Edasiõppimise plaanid olid, aga ei saanud Tartu õpetajate seminari sisse, konkurss oli suur, tahtsin algklassiõpetajaks õppida.

1995. aastal läksin ikka Tallinna pedagoogikaülikooli eelkooli- ja esiõpetuse õpetajaks õppima, mille lõpetasin 2000. aastal.

Gümnasistidele soovitan võimalusel proovida kõiki meelepäraseid erialasid, mis ette juhtuvad. See toob kogemusi ja loob ettekujutuse tööst, saab esimesed rakud, higi, kogemused.

Mina pole peljanud ühtegi tööd. Olen keskkooli ajal töötanud farmis noorloomade ja sigade talitaja, heinakaaluja ja koormaarvestajana, piimakombinaadis võid pakkinud, õmblustöökojas detaile kokku õmmelnud, täditütre poes asendanud teda klienditeenindajana ja sugulaste lapsi hoidnud. See viimane tunduski kõige hingelähedasem olevat.

Priit Kimmel

õhusõidukite hooldaja

Tahtsin pärast gümnaasiumi minna riigiteadusi õppima, kuid sain sisse vaid tasulisele kohale. Vaatasin siis mujal ettevõtte juhtimist ja nägin Lennukolledžis lennundusettevõtte juhi eriala. Kandideerisin, kuid edutult.

Sain ka EPAsse midagi maaga seotut õppima, ei mäletagi enam, sinna siis läksingi. Kaks nädalat käisin, aga üldse ei meeldinud. Läksin Lennukolledžisse üle erialale, kuhu teise eelistusena sisse sain: õhusõidukite hoolduse erialale. Seal tundsin end kohe koduselt.

Nüüd on vist juba hilja gümnasistidele midagi head soovitada. Kui eksamitulemused pole head, tuleb lihtsalt rohkem pingutada.