Kunstnikust kumab kunstnikku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarmo Salin jääb Paide Paepäevade külalistele ilmselt meelde kui musta mantliga mees, kes omaette kuskil nurgas suitsu tõmbab.
Salin on kunstnik selles mõttes, nagu kujutavad kunstnikku ette rikkumata lapsed: vaikne, mõtlik ja siiras.
Tema kohta ei saa öelda pelgalt kujur nagu seni teisi paepäeval olnuid mõelnud olen. Võib-olla tuleneb see hoopis asjaolust, et temaga loo saamiseks tuli kõvasti rohkem vaeva näha, aga koosveedetud aeg kujunes pikemaks ja sisukamaks.
Salini esikirg on loomulikult skulptuuride tegemine, miks muidu on ta Paides paepäevadel ja miks muidu on tal käes nii bakalaureuse- kui ka magistrikraad just sel erialal.
Salin kujundas Albu vallale paekiviiste. Selle täpne asukoht on veel teadmata, kuid kas poleks vahva, kui sel istudes saaksid jalga puhata vallamajja asju ajama ruttavad vanamemmed.
Selle asemel, et mulle sõnadega seletada, kas suurem kunst on üks ühele maha joonistatud loodusvaade või huvitav värvidemäng, kutsub Salin mu Vallimäe kõige kõrgemale korrusele oma maale vaatama.
Pilk maalidele ja vastus oli käes. Salini abiga sain aru, et tähtis on idee ja püüdlikkus. «Ainult et higilõhnagi ei tohi maalile jääda,» lisas ta.
Ka kõige pisem kollane jooneke peab olema täiuslik ja huvitav, värv ei tohi olla ühetooniline, vaid mõjuv, läbikumav. Isegi kui maalid tunduvad lihtsad, peavad nad olema läbi mõeldud.
Kokkupuude kunstnikuga, kellest kumab kunstnikku, pani ilusa punkti tutvustele paepäevade kujuritega.