Õpilasvahetusaastat ei saa kahetseda

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Umbes aasta tagasi pidid kolm Järvamaa perekonda hüvasti jätma oma tütardega, et saata nad välismaale õppima. Nüüd on tüdrukud tagasi – targemad, ilusamad ja elurõõmsamad kui kunagi varem.

Karin Larven (16) Paidest käis USAs, Liina Kuuse (17) Väätsalt külastas Norrat ning Liis Lohur (18) Kurlast õppis oma vahetusaastal Argentiinas. Nüüd on nad kõik tagasi jõudnud ja räägivad, kuidas neil läks.

Mille järgi valisite oma vahetusaasta riigi?

Liis: Argentiinast sai kinnisidee pärast ühe artikli lugemist YFU kodulehel. Igatsesin sooja ja kirusin külma, tango- ja toidukultuur tundus nõnda eksootiline ja huvitav, et kui valikuks läks, panin pikalt mõtlemata Argentiina kirja.

Karin: USA oligi ainus riik, millele üldse mõtlesin. Oli soov keeleoskust arendada. Pealegi tahtsin teada, kas elu seal on selline, nagu filmides näeme.

Liina: Norras pidavat kõige parem elada olema. Ma tahtsin näha, kas see vastab tõele ja kui õnnelikud ja hästi hakkama saajad norrakad tegelikult on. Lisaks on seal vapustav loodus, ilus keel ja huvitav ajalugu.

Kuidas oli teise kultuuriga kohaneda?

Liina: Elu on igal pool erinev, kuid erinevused pole ka väga suured. Ma arvan, et sõltub ka, millisesse riiki minna. Norra ja Eesti nii erinevad pole, kohaneda polnud raske.

Liis: Me oleme argentiinlastest erinevad, isegi liiga. Vahel tüütas ära, aga nendest kõige raskematest hetkedest saigi kõige rohkem õpitud.

Karin: USAsse minek polnudki väga suur kultuurimuutus. Aga seal olid väga paljud inimesed jõukad ja elu oli uhkem. Ameeriklased on täiesti normaalsed inimesed ja iga isik seal nüüd küll ülekaaluline pole.

Öelge mõningaid pisiasju, mis vahetusmaal võis inimesi teie juures ehmatada.

Liis: Mu host-vend käratas, et olen jube ebaviisakas, sest võtsin purgi kätte ja torkasin lusikaga sisse, et moosi leida. Vahetunniks tuleb kõik asjad ilusasti kotti ära panna, sest röövitakse palju – mu pinal varastati seitse korda tühjaks.

Karin: Selliseid asju kindlasti pole. Erinevad riigid on juba nii ühesuguseks muutunud.

Liina: Norra on väga multikultuurne riik ning seal elab palju rahvusi, kelle kultuur on Norra kultuurist palju erinevam kui meie oma. Eestlasi võetakse omadena, kuna me asume nii lähedal ja kultuur ka nii hullult ei erine.

Kui palju see kõik teile maksma läks ja kuidas raha kokku saite?

Liis: Programmi maksumus oli 87 000 krooni, sellest pool sain sponsorite abiga. Minu toetajateks olid Järvamaa ettevõtetest Paivet OÜ, OÜ HTM Grupp, Deorentes OÜ ja Imavere vallavalitsus. Mujalt Aquator Vannid, Kastor Gaas OÜ ja Fotoluks AS. Küsitud sai ligi sajalt firmalt.

Karin: Kogu hind oli 97 000, millest 72 000 maksid mu vanemad. Ühelt sponsorilt sain 25 000 krooni. Saatsin kirju, e-maile ja helistasin vähemalt 75 firmale.

Liina: YFUga Norra-minek maksis 69 000 krooni ja ma sain raha kokku sponsoritega. Tahaksin neid tänada: Kuma AS, Lipi-Lapi äri, Saarakiri OÜ, Viking Window AS ja Väätsa Agro OÜ. Vanaema aitas ka palju.

Kas inimesed vahetusmaal olid sõbralikumad, paremad ja rõõmsamad kui eestlased?

Liina: Ema juba alguses rääkis mulle, et kui ma Norra lähen, pean õppima inimestele naeratama, sest nad tulevad mulle tänaval vastu ja naeratavad. See vastab tõele – nad on elurõõmsamad. Imelik on aga see, et ma ei pannud seda Norras tähelegi. Koju tulles üllatasid mind hoopis eestlaste mossis näod ja pahurus. Selle peale mulle öeldi, et nii see ongi, harju ära. Alles siis sain ma aru, et nad ongi Norras rõõmsamad.

Liis: Nad on positiivsemad, meie aga oleme vaoshoitud ja võtame palju ütlusi kohe hinge. Müüjad on seal valmis kliendi pärast end pooleks jooksma. Usaldada kõiki aga paraku ei saa, sinu eraelu on nende elu.

Karin: Inimesed olid tõesti sõbralikumad. Kui keegi korrakski tänaval mind riivas, siis alati paluti vabandust ja naeratati siiralt. Seal öeldakse pere- ja sõpraderingselt alati «I love you», kui laiali minnakse, kuid Eestis ei ütle küll keegi eriti tihti «Ma armastan sind».

Võõramaised ja ilusad tüdrukud äratavad alati palju tähelepanu. Kas teil oli palju austajaid?

Liina: Mul on paljudest norrakatest norralikum välimus.

Liis: Meie, heledapäised, lööme Argentiinas läbi. Väljas sai käidud nii Pablode kui ka Rodrigodega, aga oma vihmasele Eestimaale ma neid kaasa ei toonud. Nad solvuvad kergesti ja vihastavad, kui neist mitte välja teha.

Karin: Oli küll palju huvitundjaid ja ligiajajaid, kuid tuleb osata ise sõbralikult ära öelda. Alguses olin muidugi meelitatud, kuid aasta lõpu poole hakkas see juba väga pinda käima.

On räägitud, et Eesti koolide haridus on võrreldes teiste riikide omaga väga range. Kas teile tundub ka nii või oli vahetuskoolis sama raske?

Liis: Koolis lihtsalt kirjutatakse suur osa maha, karjutakse, visatakse prügikaste ventilaatorisse, tehakse igasugu uskumatuid asju. Ükskord pandi pink põlema. Neil on tore! Nad lõpetavad keskkooli 16–17aastastena ja hiljem näevad ülikoolis hullu moodi vaeva. Et ülikooli saada, pole keskkooli tulemused ka olulised.

Karin:USAs oli minu arust ikka päris raske. See võis olla alguses ka keelebarjääri tõttu, kuid võib-olla ka sellest, et mina sattusin väga korralikku kooli.

Liina: Norra koolis on mõnusam meeleolu ja inimesed on sõbralikumad, kuid õpilased arvavad ikkagi, et kool on jube keeruline. See on väga suhteline.

Norras on kontrolltööde süsteem teine, seal võib kasutada kõiki abivahendeid. Aega on tööd teha mitu tundi, kuid raskusaste on sama mis meie ühetunnistel töödel. See on minu arust naeruväärne.

Missugune oli perekond, kuhu sattusite?

Liis: Perekond oli jõukas ja autoriteetne, tootis veini, mida proovisin esimest korda salaja naabri juures. Ema oli kodune, isa töötas seitse päeva nädalas hommikust õhtuni. Tube koristas teenija, sokid olid iga päev triigitud ja pakitud, voodi tehtud.

Palju oli igasuguseid keeldusid, mida ma vahel ei mõistnud ja siis sai mossitatud. Esimesed kuud pidin argipäeviti juba kaheksast kodus olema.

Karin: Mina oma perega väga lähedaseks ei saanud. Perel oli endal palju muresid ja mulle jäi mulje, et nad ootavad minult abi nende lahendamises, kuigi ma ei tundnud neid eriti ega osanud käituda.

Kas nüüd vaevab teid tagurpidi koduigatsus, ehk kas tahate tagasi vahetuspere juurde?

Liis: Seal oli hea, aga siin on palju parem.

Karin: Vahetuspere juurde nii väga mitte, kuid igatsen kõiki tegemisi, mis seal tehtud sai, ja sõpru, kellega üllatavalt lähedaseks kasvasin.

Liina: Kui koduigatsus vaeva tekitab, siis miks üldse kodu igatseda?

Kas tagasi tulles oli raskusi ka eesti keelega?

Liis: Mõned sõnad olid meelest läinud, teised hispaaniakeelsetega asendunud.

Karin: Mind sõbrad alguses naljaga norisid, sest väga paljud sõnad olid meelest ära läinud ja laused ei olnud üldse loogilised. Nüüd, kuu aega hiljem on kõik jälle paigas.

Liina: Eesti keel on mu emakeel ja ma oskan seda hästi rääkida. Muidugi teen vigu, praegu ilmselt rohkem kui enne, kuid ma olen neid kogu aeg teinud.

Olen kuulnud juhtumist, kus üks läks USAsse ja kui tagasi tuli, oli paras gangster valmis. Äkki oli näiteks teie elu esimene suurem pohmell just vahetusõpilase aastal?

Liis: Vahetuspere vastutus tegi nad rangeks ja ülihoolitsevaks, alguses oli väga raske harjuda, et ka täisealisena koheldi mind kui väikest last. Aga pidutseda nad oskavad! Igal nädalavahetusel ja igal riigipühal.

Karin: Pole need asjad üldse nii. USAs on palju rangem kord ja rangemad vanemad kui Eestis.

Liina: Ma pidin ennast rohkem kontrollima kui kodus (näiteks ei saanud vihasena oma vahetusperele nähvata). See on suurem vastutus, kuid tasub ennast sellegipoolest väga-väga ära!

Enne äraminekut oli teil kindlasti tüüpilisi õe-venna tülisid. Kas nüüd enam mitte?

Liis: Mu vennad on maailma parimad. Me ei tülitse enam. Kunagi väiksena kolkisime jah parasjagu. Heh, tegelikult minuga kakeldes väikevend Joosep tugevaks saigi.

Karin: Kusjuures tõesti enam pole neid tülisid nii palju.

Kui raske oli alguses võõras keelekeskkonnas ja kas nüüd on keel selge?

Liis: Algul oli ikka üsna karm, mitte millestki ei saanud aru, aga nüüd räägin juba ladusalt. Öösiti olevat ma hispaania keeles soninud.

Karin: See on minu jaoks juba nii loogiline nagu Eesti keel.

Liina: Keel tuli ruttu. Ma võin omast kogemusest kinnitada, et parim keeleõppe viis on sellekeelsesse keskkonda hüpata! Eriti midagi ma selle heaks ei teinud, see lihtsalt tuli.

Peate õppeaasta Eestis järele tegema, mis sellest arvate?

Liis: Mis siin ikka arvata... vahetusaastat on võimatu kahetseda.

Karin: Mulle jälle ei meeldi see kohe üldse. Vastik on vaadata enda vanu sõpru ilma minuta edasi minemas.

Liina: Päris alguses, kui ma sellest teada sain, lõi see mu rivist välja. Nüüd olen leppinud. Imelik on küll mõelda, et mu klass on minust aasta jagu ees, kuid mis sellest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles