Müüja-amet teenis austuse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teise juuni varahommikul, mil enamik koolilapsi nautis oma esimese vaheajanädala algust, tähistades seda ülipikalt magades, ärkasin mina varem kui kooli ajal. Nimelt tuli seada sammud Maksimarketisse suvisele tööpostile.
Mida lähemale jõudis mai, seda enam kartsin, et äkki ei saagi sel suvel kuskile tööle. Tööd otsis ju enamik noori. Kui olin end Maksimarketisse kirja saanud, hakkas ka mujalt kõiksugu pakkumisi tulema. Nüüd leian, et rabeletud on liigagi palju.
Samas ma ei kahetse Maksimarketisse minekut. Tuttavad õhkasid mind poes nähes: «Issand, sina oled peale kooli kohe tööle tulnud!» Ma ise olen rahul. Esiteks ei ilmutanud juunikuu ühtegi arvesse võetavat rannailma ning selle asemel, et kodus aknalt vihmapiisku kokku lugeda, sain mina oma linnukese kirja – tööl käidud!
Kuna ma olen väiksest saati kõik oma vabad hetked vanaema poes veetnud, teadsin enam-vähem, mis mind ees ootab. Otse loomulikult pole väike külapood arvestatav Maksimarketiga, seega oli ka nii mõndagi uut. Kõige raskem oli hommikul ärgata ja tööpäeva lõpuni silmi lahti hoida. Mingil hetkel hakkas töö rutiinseks muutuma. Ühed ja samad kaubad tuli laduda ühte ja samasse riiulisse.
Vaheldust pakkusid õhtused külmkapivahetused, kui pidin tööle saabuma alles südapäevaks ning viimased kolm ja pool töötundi veetma külmkambris, ladudes ostjate jaoks piima ja muid külmtooteid välja.
Mida lähemale jõudsid mu viimased tööpäevad Maksimarketis, seda tihemini tabasin end mõttelt, et kas see raske füüsiline ja pingeline töö peaks ikka olema madalamalt tasustatud kui näiteks poliitikute töö. Kollektiiv, kes Maksimarketis töötab, näeb iga päev ränka vaeva, et inimeste jaoks oleksid riiulid täidetud. Jutus lihtsana tunduv töö on reaalsuses hoopis raskem. Ja seda nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Mina õppisin selle ala inimestesse suhtuma austusega ega mõtle enam, et neil on haridusega kehvasti läinud ja nüüd nad peavad seda lihtsat tööd tegema. Loodan, et ühel hetkel saabub ka ühiskonnas aeg, mil teadvustatakse pealtnäha märkamatuid ja lihtsana võetavaid ameteid.