Noortest emadest saaks vürtsi täis telesarja

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaili Rikkinen ja Kristella (vasakult), Kristiina Seero ja Oscar-Erich, Jaanika Lindmets ja Remil Anvar, Triinu Brett ja Steven ja Klaarika Karkus ja Andero
Kaili Rikkinen ja Kristella (vasakult), Kristiina Seero ja Oscar-Erich, Jaanika Lindmets ja Remil Anvar, Triinu Brett ja Steven ja Klaarika Karkus ja Andero Foto: Andrus Eesmaa

Kuue Kahala küla naise elu kohta saaks hõlpsalt vändata «Meeleheitel koduperenaiste» taolise sarja pealkirjaga «Väikeküla noored emad». Ainult et nemad poleks nii meeleheitel.

Tegelikult oleks meeleheiteks põhjust kõvasti rohkem kui Ameerika telekangelastel. Iga teine teab Kahalat kui küla, mis tahtis Viljandimaaga liituda ja kus kasvavad suured mürgised karuputked.

Selle kõrval jääb neil märkamata, et küla on tabanud beebibuum. Viimase aasta jooksul on väikekülla sündinud koguni kuus last. Alla 16aastaseid elab külas kokku 41 – päris hea ühe küla kohta.

Kuue väikelapse emad kurdavad, et lagunevas külas lapsi kasvatada pole üldse lihtne. Kolme emaga rääkides selgus, et on mitmeidki üllatavaid seiku, mis nende elu vürtsikaks teevad.

Kaader nr 1: Lapsed

Beežis kärus on küla pesamunadest ainus tüdruk – preili Kristella. Juuksed on tal alati soengus ja kohevad nagu fööniga seatud. Vanemad Kaili Rikkinen (23) ja Okeroy Lippur (26) hoiavad tüdrukut kui kristallitükki.

Tema kõrval sinakasrohelises kärus on justnagu rüütlina Oscar-Erich, alati onutütre Kristella eest seismas ja valvamas, et küla teised poisipõnnid talle pilku peale ei heidaks. Kristiina Seerol (25) ja Erho Lippuril (25) on sangarliku pojaga vedanud.

Kolmandas vankris on Remil Anvar, hüperaktiivne ja julge poiss, kellele meeldib kangesti noorematele kaaslastele pai teha. Kärus ta enam naljalt olla ei taha – mis seal ikka passida, kui sammumine selge. Vanemad Jaanika Lindmets (21) ja Alvar Ild (19) saavad särtsaka Remiliga elus veel palju nalja.

Alla-aasta-meestest on külas kasvamas veel Gert, Steven ja Andero.

Kaader nr 2: Armumine ja rasedus

Kui keegi mõtleb, et mis see nüüd siis olgu, kõigil emmedel-issidel erinevad perekonnanimed, siis võtku teatavaks: see on emmede ja isside vaheline asi, kuhu teistel pole vaja nina toppida. Kõik paarid on õnnelikult koos ja üks neist kihlatudki.

Kristiina ütleb, et last saada oli täpselt õige aeg, sest vanus oli sealmaal ja suhegi Erhoga selleks ajaks kestnud juba üle seitsme aasta. «Lisaks oli käes haridus ja esimene töökogemuski,» täiendab ta.

Alguses tundus rasedus siiski uskumatu. «Kohale jõudis see küll alles siis, kui kõht ette kasvama hakkas,» meenutab Kristiina.

Jaanika ja Alvari beebilugu on teistest mõnevõrra erinev. Nemad olid koos olnud vaid aasta, kui märkasid Pärnu linna vahel tavalisest rohkem beebisid. «No tuli selline titaisu!» ütleb Jaanika. Varsti sündiski Remil Anvar.

Seda, et mõlemal noorel on veel pool aastat kutsekoolis käia, Jaanika ei pelga. «Saab ka lapse kõrvalt kooli lõpetada, isegi õpetajad lubasid lapsi hoida kui vaja, aga mitte üle 48 tunni,» muigab ta.

Nagu kõik teised beebibuumilapsed, polnud ka Kristella juhuse tahe ning Kaili ja Okeroy ootasid last õhinaga.

Kaader nr 3: Igatsus

Ehk on teisigi külasid, kus viimasel ajal palju lapsi sündinud, kuid Kahala beebilugu on teistest siiski erinev.

Näiteks on Remil Anvar ainuke, kelle issi ei käi Soomes tööl. Kristella, Oscar-Erich, Steven, Gert ja Andero näevad oma issit keskmiselt kaheksal päeval kuus.

«Kristella vaatab issit algul sellise näoga, et oi-oi, hakka või nutma, kes see veel on!» ütleb Kaili. Pärast mõneminutilist harjumist tundvat Kristella oma papa ikkagi ära.

Oscari emme Kristiina lisab, et millegipärast on nii, et issidega ei jonni lapsed üldse. Tegelikult on see hea, sest siis on issid nõus kaua-kaua lapsel silma peal hoidma, et emmedele puhkust anda. «Kui Erho kodus on, saan näiteks kauem duši all olla, ilma et peaks muretsema, mis laps teeb,» räägib ta.

Muidugi pole lapsed ainsad, kes noormehi koju ootavad, ka noored naised igatsevad oma elukaaslasi. «Kui last veel polnud, oli igatsus suurem,» tunnistab Kristiina. «Nüüd ma ei jõua enam igatseda, sest päev otsa on lapsega tegemist.»

Justnagu ühest suust kinnitavad Kristiina ja Kaili, et vennad Lippurid on superisad. «Erho on alati nõus mähkmeid vahetama,» uhkeldab Kristiina ja Kaili teatab vastukaaluks, et kõige esimese mähku pani Kristellale just Okeroy.

Jutuvada peatub, kui suure hooga kihutab mööda järjekordne auto, mida tüdrukud millegipärast murelikult vaatavad.

Soomes töötavatest isadest rääkides on särtsaka Remil Anvari emme Jaanika Lindmets vaikseks jäänud. Möödunud auto müra vaibudes tunnistab ta, et talle vist meeldiks, kui ka tema mees Soomes käiks.

Üllatuslikke ilmeid nähes selgitab ta, et siis oleks Alvar ju vähemalt need kodusoleku päevad täiesti kodus. «Praegu töötab ta tihtipeale hiliste õhtutundideni,» ütleb ta.

Kristiina aga arvab seepeale, et tegelikult pole see üldse nii vahva, ja kui mehed tööd Soomes ära lõpetada ei kavatse, tuleb ise lapsega järele minna. «Hakkasin isegi soome keelt õppima, aga mulle kohe üldse ei meeldinud,» ütleb ta. Seega jääb plaan ära. «Pealegi tahaks lapse ikka emakeeles üles kasvatada,» lisab Kristiina.

Järelikult tuleb loota sellele, et mehed tulevad kunagi tagasi. Kristella emme Kaili mõtleb ja tunnistab, et ega nad seal Soomes ei käikski, kui Eestis sama palka saaks.

Kaader nr 4: Lapsepõlvesõprus

Kogu «Väikeküla noorte emade» sarjale annaks veelgi lisavürtsi see, et pea kõik värsked vanemad on külas elanud lapsest saati ja neil pole mujalt peikasid-pruute eriti olnudki. «Üks poiss Urmas ikka noorena tõi endale pruute igalt poolt mujalt, näiteks Olustverest. Aga näe, lõpuks võttis kohaliku tüdruku Triinu,» ütleb Lindmets.

Nüüd kasvatavad Triinu ja Urmas väikest Stevenit ning Olustvere tüdrukutega Kahalas kaasas käinud Kaili sai ühe kohaliku noormehe pruudiks. «Ega teised tüdrukud mind kohe omaks võtnudki,» nendib Kaili. Kristiina märgib, et eks nad vaatasid tõesti kurjalt, mis need Olustvere omad siit tahavad.

Nüüd aga tunneb Kaili end kui kodus, sest kodus ta ju ongi.

Kaader nr 5: Elukeskkond

Ähvardava hooga läheneb sinine Volkswageni mikrobuss, millest meie istumiskoha – muuseas ainsa külas – poole lendab lahtine kivi, möödudes napilt tüdrukute nägudest. «Nii me peamegi lapsi kasvatama. 50 märgi alas sõidetakse sajaga, küla vahel jalutavad lahtised lõukoerad oma purjus omanikke, majadevahelised teed on halvas seisus ja lastel pole mänguplatsi,» saab Kristiina kurjaks. «Tuleb välja, et linnas ikkagi on parem elada,» teatab ta.

Jaanika poetab vahele, et tema Remilile meeldib Kahalas rohkem kui isakodus Paikusel, aga sedagi sellepärast, et siin on rohkem «põnnareid».

Kristiina naaseb oma mure juurde ja ütleb, et Võhmasse võiks viia jalakäijate tee, sest praegu ei julge lastega eriti poodi minna. «Ükskord jäi tee ääres vanem naine rattaga seisma ja ütles, et ärgu me laiutagu, kus tema siis sõitma peab,» räägib Kaili.

Kristiina mõtiskleb, mis siis saaks, kui reis Võhmasse ette võtta kuuekesi.

Kaader nr 6: Tulevik

Oscar-Erichi emme Kristiina ja Remil Anvari emme Jaanika hakkavad tagasi mõtlema oma lapsepõlvele väikekülas ning leiavad, et toona ikka Kabala vald muretses laste mänguvõimaluste pärast, aga nüüd on lapsed puhta ära unustatud.

Eriti tundub tüdrukuid huvitavat see, et majadevahelised teed korda tehtaks. «2010. aastal tahaksime kõik järgmised lapsed saada. Kui selleks ajaks seis normaalsem on, võiksime ju siia elamagi jääda,» teatab Kristiina naerdes.

«Jamame nende mähkmetega kohe ühe jutiga ära,» ütleb Jaanika. «Ja kindlasti oleme selleks ajaks ideaalsesse vormi tagasi saanud, siis ju peabki end jälle vormist ära ajama.»

Tegelikult on Jaanika end ammu Pärnu kanti paika seadnud ning nüüd teatab, et teised kaks võiks ka sinna tulla.

Pealegi olevat seal suur Maxima, kus on head mähkmed ja beebiriided megaodavate hindadega. Rääkimata siledatest tänavatest majade vahel.

Kristiina jääb mõtlema, aga Kaili arvab, et tema jääb elama Kahalasse ja jätkab pärast lapsepuhkust Viljandis tööd kondiitrina.

VAHVAD NIMED

Oscar-Erich sai nime vanavanaisade järgi. Kristiina tahtis lapsele nimeks panna enda vanaisa järgi Oscar, kuid miskipärast oli sinna juurde veel teistki nime vaja.

Ühtki head varianti ei tulnud pähe, kuni ta taipas küsida lapse isa Erho käest, mis tolle kadunud vanaisa nimi oli. Pärast pisukest kõhklemist vastas Erho, et mingi Eerik või õigemini Erich.

Kirstiina mõtles ja Oscar-Erich kõlas imeliselt. Lisaks saadi nimega rõõmustada vanaemasid, kel liigutusest silmad kahtlaselt vesiseks muutusid.

Kristella oleks võib-olla olnud hoopis Oscar-Erichi nimi, kui ta oleks tüdruk. Üllataval kombel oli ka Kristiina selle nime välja mõelnud.

Kaili ütles, et ta käis nime otsimas isegi raamatukogus. Teine variant oli Lisandra, kuid tagantjärele ei tundu see talle enam üldse meeldivat.

Remil Anvari nime esimese poole leidis Jaanika oma ema märkmikust, kus see oli omal ajal märgitud üheks ta venna nimevariandiks. Jaanikale hakkas see meeldima, kuid et poisi perekonnanimi on vaid kolmetäheline, tundus, et üks nimi kuluks veel ära.

Jaanika meelest kõlas hästi Rasmus Remil, kuid issi Alvar tahtis midagi enda moodi ja nii sai poiss eluteeks kaasa haruldase nime Remil Anvar.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles