Nädal Berliini kuldses sügises üllatas rahulikkusega

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

«Õpetaja, õpetaja, lähme Saksamaale!» mangusid ligi viis aastat tagasi praegused Paide gümnaasiumi üheteistkümnendikud. Aega võttis, aga asja sai.

Lendu Tallinnast Berliini poole alustasime 11. oktoobril. See polnud pelgalt lõbureis, sest esmaspäevast reedeni õppisime Carl Duisbergi Centrumis (CDC).

Seal oli koos kõiksugusest rahvusest erinevas vanuses inimesi, kes tahtsid saksa keelt õppida.

Õppurid jagunesid keeleoskuse järgi väikestesse rühmadesse. Minuga ühes rühmas oli Türgi noormees, kes on elukutselt loomaarst.

Meie sealoleku ajal oli Eesti-Türgi jalgpallimatš ning too noormees ennustas Eestile 4:0 kaotust. Oi, tal oli järgmisel päeval häbi tundi tulla!

Tunnis võis süüa ja juua

Koolipäevad polnud pooltki nii väsitavad kui Eestis. Põhjus oli kindlasti selles, et õppisime ainult saksa keelt, kuid ajaliselt olime päeval koolis sama kaua kui Eestiski.

Tunnid olid ülesehituselt lihtsad: esimene poolteist tundi kordasime õpitut, vaatasime üle kodutööd ja ülejäänud aja tudeerisime uut materjali.

Suhe õpetajaga oli vaba. Üksteise poole pöördusime sinavormis ja seda kohe, kui küsimusi tekkis. Tunnis valitses vaba õhkkond. Võis süüa, juua. Saime maitsta Türgi komme ja oma viimasel koolipäeval pakkusime meie Kalevi maiustusi.

Pärast tunde tutvusime linnaga. Sõitsime Berliini igatpidi läbi ja kohaliku linnaliini S-Bahni sõiduplaan kulus meile lõpuks kõigile pähe.

Berliin ei mõju suurlinnana pooltki nii ülerahvastatuna ja autodest tulvil, kui seda on Tallinn.

Mis mind üllatas, et inimestel on aega rahulikult punktist A punkti B jõuda. Poodides pole keegi pikas järjekorras seismise pärast närvis. Müüjatel on mahti kliendile naeratada.

Eestisse jõudes oli juba lennujaamas tunda, et kiirus on peal. Esimesel õhtul kodus mõtlesin, kuidas mul küll alles paari tunni eest oli aega nii iseenda, sõprade kui ka Berliini tarvis ja nüüd ei leia hetke perele reisistki jutustada.

Platsi hõivasid mustades mantlites inimesed

Et Berliin on suurlinn, siis igal pool on alati inimesi. Mulle jäi see meelde linnana, kus oleks justkui võimatu üksindust tunda.

Reede õhtu oli muidugi kõige eriskummalisem. Läksime Aleksanderplatzile, kus asub Berliini tuntud teletorn. Päeval on see popp kaubanduskoht, kus lisaks poodlemisele saab korras hoitud pargis aja maha võtta.

Öösiti on hoopis teine lugu. Platsile jõudes oli tunne, nagu polekski varem seal käinud. Suur park oli mustades maani ulatuvates mantlites gootika stiili harrastavatest inimestest tulvil ja tundus, nagu oleksime võõrale territooriumile sattunud.

Politseinikud käisid paari kaupa platsil ringi ja uurisid teistelt, ega nende juures juba löömingut ole olnud.

Nädalane reis kuldsete pärnalehtedega Berliini lõppes maandumisega sombuses Eestis, kus lehed olid ammu puu all maas ning sajab ja sajab ja sajab. «Õpetaja, õpetaja, lähme ikka varsti jälle!» manguvad seal käinud nüüd.

TEAVE

Berliinis käisid Paide gümnaasiumi õpilased Egle Ninep (Xr), Marleen Kruusamäe (Xr), Kärt Päll (XIr), Siim Uusküla (XIr), Agnes Pihlak (XIr), Kristiine Kurema (XIh), Aldur Soosalu (XIIr), Siiri Vene (XIIr), Triin Pops (XIIr), Liina Peterson (XIIr).

Reisi eestvedaja oli Paide gümnaasiumi saksa keele õpetaja Mare Savisaar.

Paljud CDC pakkumised on mõeldud noortele, selliseid programme on CDC rakendanud üle 40 aasta.

Saksamaal tegutseb CDC Berliinis, Dortmundis, Hannoveris, Rhein-Mainis, Kölnis,  Radolfzellis, Saarbrückenis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles