Järva-Jaanis kooli lõpetanud sotsiaalminister Hanno Pevkur leiab tihti aega põigata tagasi kodukanti. Kui on väga tarvis, tuleb endisel sportlasel ja tantsijal spagaatki välja.
Minister suudab teha nii spagaati kui maatöid
Kui tihti satute ministriameti kõrvalt Järvamaale?
Tihedusega võib-olla paar-kolm korda kuus. Minu ja naise vanemad elavad mõlemad Järvamaal ja siis ikka satume siia. Ükskõik, mis põhjusel.
Kui ka edasi Lõuna-Eestisse minekut on, pole probleemi korraks seisma jääda ja küsida vanematelt, kuidas neil läheb.
Keerutasite jalga Järva-Jaani tantsutrupis Jürid-Marid – olete endiselt tantsulõvi?
Tantsida on alati tore, isetegevus üldse on tore. Vahet pole, kas tantsimine või muu tegevus kergete kunstide vallast, laulmine või näitlemine. Mõnusas seltskonnas on ikka hea tegutseda.
Aga tantsimisega pole viimasel ajal palju kokkupuuteid olnud. Ma pole ka ööklubi inimene, et niisama tantsima minna. Kui on ballid või vastuvõtud, siis ikka tantsin.
Olete olnud Järva-Jaani vallavalitsuse õigusnõunik, Koeru ja Kareda vallavalitsuse jurist-konsultant. Miks tulite maale, aga siia ei jäänud?
Valikute küsimus. Oli periood, kus mul oli neli töökohta ja kaks kooli korraga. Tartus ülikool ja Tallinnas majanduskool, töökohad neis kolmes vallas, lisaks kehalise kasvatuse õpetaja koht Järva-Jaanis.
Tollal oli koolis kehalise kasvatuse õpetajaga väike auk, olin vallas olemas ja andsin lõpuks kehalist kasvatust ka. Siis tuli pakkumine ühest Tallinna õigusbüroost, kes otsis juristi. Rääkisin läbi vallaga, kuidas vald hakkama saab, jõudsime kokkuleppele, et ma ikkagi lähen ja proovin.
Kui oleksite jäänud Järvamaale, kes siis võiksite praegu olla?
Kunagi ei tea. Vähetõenäoline, et kehalise kasvatuse õpetaja. Oleks pidanud tulema nii suur muutus, et oleksin juuraõpingud pooleli jätnud ja kehakultuuri astunud.
Seda ma isegi ei mõelnud kordagi. Võtsin kehalise kasvatuse õpetaja tööd kui mõnusat vahepala, mida mulle meeldis teha. See oli hea kogemus. Hea kogemus ka, kuidas gümnaasiumiastme poisse ennast kuulama panna.