Tervislikku sisekliimat saab luua, kui eelistada ökoloogilisi ehitus- ja viimistlusmaterjale, valida naturaalsemat mööblit ja mitte koormata kodu asjatute elektrikaablitega.
Tervislikku kodu kaunistagu looduslikud materjalid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Säästva ehituse asjatundja Sven Aluste tuletas meelde, et inimesed viibivad 80 protsenti ajast siseruumides, mistõttu tasub mõelda sellele, kas ruumid, kus me iga päev viibime, on ka tervislikud.
Aluste teada kipub tavaliselt olema nii, et ehitus- ja viimistlusmaterjalid valitakse rahakotist lähtuvalt. «Millegipärast arvatakse, et kui lähtutaks tervisest, siis oleks see kallim, aga ei pruugi üldse nii olla,» lausus ta.
Mööbel võib eritada mürke
Tervislik sisekliima ei tähenda Aluste ütlust mööda kallist investeeringut, vaid tervisele mõtlemist.
Tasub näiteks vaadata, milline vaip jalge all on, äkki on see Hiinas toodetud toksilistest materjalidest vaibake, millele on ilusad lilled peale joonistatud. «Võib-olla on suure vaiba all põrandaküte, mis aitab kogu aeg vaibast toksilisi aure tekitada,» viitas ta. ühele võimalikule terviserikkujale.
Samamoodi on tähtsad seina- ja laekattematerjalid. Tähelepanelik tuleks olla mööblit valides, sest mööbel, kus on palju liimi kasutatud, võib eritada mürgiseid liimiaurusid.
Aluste tõi näite Šotimaalt ühest 1970ndatel ehitatud ruumist. «Seal oli siseruumides kasutatud vanu telefoniposte, mis veel 30 aastat hiljem eritasid toksilisi mürke,» täpsustas ta.
Samasugune lugu võib juhtuda Eestis nõukogude ajal ehitatud korterite parkettidega. «Me ei tea, milliseid liime kasutati, aga need lakiti nii ära, et läbi laki see enam ei aurunud,» selgitas ta. «Kui nüüd tulevad noored ja vaatavad, et lahe põrand, lihvime ära, võib parkett uuesti mürgiseid liimiaure eritama hakata.»
Tervisliku sisekliima mõõtmiseks on mitu aparaati: mõõdetakse temperatuuri, suhtelist õhuniiskust, tõmbust ja palju muudki, aga Aluste soovitas kõige rohkem iseennast usaldada. «Enamasti kui inimene tunneb, et midagi on viga, siis nii ka on, ta ei tunne valesti,» sõnas ta.
Kõik materjalid, mida siseruumide viimistluses kasutatakse, peaksid Aluste soovitusel olema naturaalsed, väikse ökoloogilise jalajäljega ja vähe rännanud.
Seintel soovitas Aluste kasutada naturaalseid savi- või lubikrohve ja pabertapeete.
Põrandavaipade puhul soovitas Aluste abi otsida käsitöölistelt, kes kaltsuvaipu koovad. «Lähed ja katsud seda vaipa ja tead, et seal on hea olla, mitte pole sul põrandal mingit kemikaalidest õhkavat latakat,» võrdles ta.
Lage võiks pahteldada lubipahtliga ja värvida naturaalsete värvidega. «Lubjal on ka see hea omadus, et ta ei kuiva, vaid karboniseerub ehk muutub tagasi selleks, millest ta tehtud on,» selgitas Aluste. «Selle aja jooksul seob ta süsihappegaasi.»
Aluste lisas, et veel parem on savikrohv, sest kui lubikrohv seob süsihappegaasi ainult kuni karboniseerumiseni, siis savikrohvi puhul käib protsess edasi.
Tähelepanu tasuks pöörata ka ruumide elektrijuhtmestikule. «Elektrijuhtmes jookseb elektriväli ja elektrivälja ümber tekib alati magnetväli, selline füüsikaseadus lihtsalt kehtib,» põhjendas Aluste.
Ta selgitas, et kui väljasid on liiga palju, ja kui sellises keskkonnas ööpäev ringi viibida, siis see mõjutab tervist.
Lahendusena soovitas Aluste kasutada erinevaid varjestusi ja kaaluda, kas nii palju juhtmeid üldse ongi tuppa tarvis. «Võib-olla pole voodi igasse nurka pistikupesa vaja ja piisaks ka ühest lambist,» arutles ta.
Aluste kinnitas, et soovitatud looduslike materjalide hulgast leiab ka moodsama disaini austaja valikust midagi meelepärast, sest iga materjali on võimalik vastavalt soovile kujundada. «Ei pea minema onni elama selleks, et elada tervislikus keskkonnas,» märkis ta.
Pigem annavad looduslikult materjalid just suurema loominguvabaduse.
Krohvi on valida jämedamakoelist või peenema struktuuriga, pabermassi, mida müüakse, on küll ainult kahte tooni, aga naturaalseid värve annab kokku segada nii palju, kui värvispekter lubab.
Looduslik pole kallim
Aluste tunnistas siiski, et mida peenemat tulemust tahta ja mida rohkem vaeva tuleb materjaliga näha, seda kallimaks lõpptulemus läheb. «Aga tõenäoliselt on sama lugu ka tavaliste ehitusmaterjalidega,» lisas ta.
Muidu maksavad looduslikud materjalid umbes sama palju nagu muudki materjalid. «Looduslik võib olla kallim, aga võib ka vastupidi,» märkis Aluste.
Ta tõi näite Saksamaalt, kus ehitati mitmekorruseline büroohoone, mis oli analoogne sellega, mis oli juba lähedusse ehitatud.
Kahest hoonest üks oli tehtud tavalistest ehitusmaterjalidest ja teine keskkonnasäästu silmas pidades. «Eelarve tuli enam-vähem sama,» sõnas Aluste.