Rainer Eidemiller
ühendus Weissenstein
Meid seob kodanikena ühine linnaruum
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
19. veebruaril oli Paides neljas vanalinna konverents. Alguse sai ettevõtmine 2006. aastal eesmärgiga tuua Paidesse kokku teised Eesti linnad, mis on muuhulgas oma vanalinnade olukorra poolest samasuguses olukorras.
Kolmel aastal on peamiselt linnavõimude esindajad rääkinud planeeringutest, miljööaladest, toetustest. Selleaastase konverentsi mõte oli astuda samm edasi.
Asju tuleb vaadata
kogukondliku pilguga
Paides on muinsuskaitseala, ehituslikud miljööpiirkonnad (ehkki praegu küll veel ehitusmääruses), restaureerimistoetused, nõustamissüsteem säästva renoveerimise infokeskuse kaudu, ent oluline on, et inimesed tuleksid algatustele järele.
Buumi ajal olid peaaegu pooled vanalinna hoonetest müügis, hooldamata on suur osa neist nagunii. Konverentsi eesmärk oli mõelda, kas ühise (vana)linnaruumi kujundamisel saavad linnakodanikud ühiselt midagi ära teha.
Kas kodanikualgatuse korras saab tekkida aktiivne linnakogukond, kes päriselt ka muudab linna(osa) meeldivamaks elukeskkonnaks?
Tegelikult on näiteid ju olemas küll: Tallinnas Uue Maailma Selts, Tartus Karlova ja Supilinna selts, Viljandis ja Pärnus gildid.
Nii et linnades (usun, et kindlasti ka Paide-sugustes väikelinnades) võivad edukalt toimida ühiselt tegutsevad linnakogukonnad nii, nagu külades on aktiveerunud külakogukonnad.
Kõik see algab kohalikust kodanikualgatusest. Praegune (üle)tarbimismentaliteet muudab inimesed pigem apaatseteks klientideks-kuningateks, kes meelsamini ootavad, et midagi nende jaoks/eest ära tehtaks, seda vähemalt kogukondlikus mõttes.
Kodanikualgatuseks tuleb hakata asju vaatama erinevalt senisest, kogukondliku pilguga: kas midagi saaks ühiselt, ühiste huvide nimel ka ise ära teha.
Teine küsimus ongi, mis kogukonnast üldse räägime. Linn on kahtlemata üks kogukond, see koosneb ju inimestest, ent see kogukond pole kodanikualgatuse mõttes tervikuna aktiivne.
Lisaks on siin mitu väiksemat, erinevatel eesmärkidel toimivat kogukonda (kultuur, sport, meelelahutus). Kuid see, mis meid seob, on ühine linnaruum ja selle funktsionaalsus.
Just sellist kogukondlikku mõtlemist pidasime konverentsi korraldades silmas: kodanikualgatusel põhinevat (st aktiivset) linnaruumi arengut mõjutavat ühistegevust.
Eraomand annab kahtlemata õiguse ise otsustada, kuidas kinnistut arendada või lubada sel üldse hävida. Seda õigust tuleb üldiselt respekteerida, ent selline ilma igasuguste reservatsioonideta mõtlemine pole jätkusuutlik.
Aegade jooksul on ühises elukeskkonnas kehtinud ühised, kogukondlikud huvid, mis lähtuvad eeldusest, et linnaruum on ühine. Tulemus on nii ühine areng kui ka harmooniline linnaruum, mida praegu enamasti kahjuks ainult vanadelt fotodelt nautida võib.
Linnakogukondlik mõtteviis tähendaks seega linnades alati toiminud, traditsioonilist mõtteviisi. Oluline on, et see tähendab elavat linnakeskkonda, mitte surnud muinsusväärtusi, mida meeleheitlikult püütakse turistidele müüa.
Vanalinna arendamise mõte pole rääkida või vuntsida meid enneolematuks klantspildiks. Turismitulu on tegelikult mööduv nähtus, mis toimib odava kütuse ja pisut järelemõtlematu raiskamise oludes. (Vana)linnaruumi ei kujundata teistele mahamüümiseks, vaid endale elamiseks, kvaliteetelukeskkonnaks. Linnad on kujunenud just sellisteks, nagu nad on, ainult seepärast, et see on olnud vajalik neis elavatele inimestele.
Kohalik elu, selle vajadused on tinginud, et majad asusid just seal ja nägid välja just sellised. Seepärast ei tähenda vanalinna arendamine üksnes kunstlikult selle kõige välist taastamist, vaid üldiselt öeldes traditsioonilise linnakogukonna taaselustamist. Just sel moel saab (vana)linn ka väliselt oma väärikuse tagasi.
Üleminek säästvale eluviisile on paratamatus
Kuidas seda kõike saavutada? Eestlane on praktiline inimene ja tegelikult praktiline suhtumine ongi omal ajal loonud väärtused, mida nüüd kaitsta üritame.
Meil pole vaja hakata aknaid katma seapõitega või selga ajada sajandi(te)taguseid rõivaid. Ka munakivi ja isegi mitte plastakende asendamine puitakendega pole peaasjad. Nagu öeldud, esmatähtis on panna linnakogukond elama.
Kogukondlik elu hõlmab nii kultuuri kui majanduse poolt – põhimõtteliselt kohalikku ettevõtlikkust neis valdkondades. Tallinna 11 majas, kus oli ka vanalinna konverents, on olnud näiteks renoveerimiskoolitusi, õppepäevi ja talguid.
Renoveeritud ärklikorruse saalis on nüüd kavas selle eluviisiga seotud ettevõtmisi laiendada. Avatud on uus, Kõhna Grete Galerii, kus näeb edaspidi nii kohalikku kui ka kaugemalt pärit kujutavat kunsti.
Hakkame vaatama väärtfilme, tegema muusika- ja luuleõhtuid. Lisaks algavad ise hakkama saamist õhutavad teemaõhtud: kokandus, käsitööoskused, jätkuvalt renoveerimiskursused ja iseehitamise õppepäevad.
Kohaliku kogukonna jätkusuutlikkuse huvides on aina olulisem kohanduda tootma ja tarbima kohapeal. Ma ei tea, mil määral usun naftaajastu lõppu, aga kütuse paratamatut ja jätkuvat kallinemist kohe kindlasti.
See tähendab, et mida rohkem ostame kaupa ja teenust väljastpoolt, seda kallim see tulevikus on. Seda vähem saame tegeleda kodu, pere ja kogukonna ühistegevustega ning seda rohkem alla meie ühine keskkond käib.
See on see koht, kus ajalooväärtused, säästev areng ja majanduslik mõtlemine kokku saavad ja ühist eesmärki teenima hakkavad. Üleminek (üle)tarbimiskultuurilt säästvale eluviisile on Worldwatch Institute’i väitel üleilme paratamatus ja trend.
Muuseas, nii on see ka Paide arengukavas, mille üks eesmärk on linna kujundamine säästvaks ning selle kaudu inim- ja keskkonnasõbralikuks elukeskkonnaks.
Asjaolu, et sellist mõtteviisi toetavate avaldustega avas konverentsi Paide linnapea, annab põhjust edaspidigi uskuda, et ka avalik võim pole erimeelel elujõulise (vana)linnaruumi säilitamises, sest elujõuline linnakogukond eeldab head koostööd.