Tõru külalistemaja asub Paides Pika tänava lõpus ja kohvik külalistemaja keldrikorrusel.
Trepist alla minnes vasakut kätt jääb suurem söögisaal ja otse pisike letiga ruum. Kohvik on valge ja puhas. Peale laest vastu vaatavate juhtmete ja torude pole ühtegi detaili, mis tähelepanu köidaks.
Aprillis ilmusid Järva Teatajas kuulutused, et Tõru külalistemaja pakub 40 krooniga pitsat süüa. Sel päeval, kui kohvikusse satun, ei taha ma üldse pitsat süüa, vaid valin lühikesest menüüst hoopis päevaprae, mis maksab samuti 40 krooni.
Hiljem laua taga lihast järgmist tükki välja saagides arvan, et võib-olla oleks ikkagi pidanud pitsa kasuks otsustama.
Veel hiljem saan teenindajalt teada, et pitsad pole pelgalt külmikust võetud ja mikrolaineahju surutud poolfabrikaadid, vaid otsast lõpuni kohapeal valmistatud.
Magustoitu menüüs pole, aga selle asemel võib tellida näiteks saiakesi, mis on samuti kohapeal küpsetatud, kuid täidised tuuakse Türilt Kadri Tarest.
Võtan kaks kuuekroonist pontšikut ja klaasi mahla. Maksan teenindajale 62 krooni.
Sama emotsioonitu, kui on ruumikujundus, on ka teenindus. Vaikne, kiire, rahulik. Ei ülevoolavaid tervitust ega kurja pilku – lihtsalt tavaline.
Kui leti juurest lauda tahan minna, jään hetkeks kohmetult seisma. Lauda kui sellist letiga tellimisruumis polegi, on baariletti meenutav serv seina ääres ja selle ees kolm taburetitaolist pukki. Ma ei raatsi kotti põrandale panna, aga et pukkidel seljatuge pole ja lähedal nagi ka mitte, asetan koti ettevaatlikult ühele pukile, teisele istun ise ja olen nii hõivanud kaks kolmandikku väikese ruumi istekohtadest.
Sellest pole hullu, sest minu sealoleku ajal sahiseb kohvikust läbi vaid üks rohelises kitlis vanem daam, kes müüjannaga paar sõna vahetab ja kohe lahkub.
Muidugi oleks võinud istuda ka kõrval asuvasse suuremasse helevalgesse söögisaali, mis oma tumepruuni mööbliga mõjub rahustavalt, kuid et külastajaid peale minu rohkem pole, sobib mulle ka väiksem letiäärne paik.
Ooteajal sirvin nurgas olevaid ajalehti. Pisikeses ruumis on väga vaikne, on ainult kuulda, kuidas kartulid köögis särisevad. Meeleolumuusikat ei lasta. Seinal on telekas, mis tol momendil näitab Kanal 2-st «Kelgukoeri», hääl on maha keeratud.
Veidi eemal külmkappide vahel laiutab mugava väljanägemisega suur tugitool telekapuldiga. Lugemiseks pakutakse märtsi, jaanuari ja eelmise aasta detsembri Õhtulehti. Jõuangi ainult pealkirjadega tutvuda, sest juba tuuaksegi söök lauda.
Taldrikul on tükike kana, kaste, fritüüritud või praetud kartul ning segasalat hapukurgist, tomatist, paprikast, porrust, salatilehtedest ja tillist.
Salat on meeldivalt mitmekesine ja kartul maitseb tõesti nii, nagu oleks see just hetk tagasi veel pannil särisenud.
Ebameeldivaks osutub aga kana. See on kuiv, kõva ja maitsetu. Vähest jõudu rakendades suudan kanast küll tüki välja saagida, kuid hammastele annan armu ja luban neil tallanahka meenutava kana asemel ilusaid kollaseid kartuleid maitsta.
Et maitset kätte saada, katsun siiski lihatüki keskelt veidi pehmemast osast mõne ampsu võtta, kuid et elamust ei saa, jätan ülejäänud kana järele.
Pontšikud lasen kaasa pakkida ja söön neid hiljem toimetuses. Need on suured ja maitsevad hästi.
Toiduportsjoni suurus Tõru külalistemaja kohvikus on üsna keskmine ja kui oleksin kana ära söönud, oleksin kõhu ka täis saanud.
Privaatsuse nautlejaile on Tõru külalistemaja kohvik ilmselt parim paik Paides, sest kahel korral, kui kohvikus käisime, polnud peale ajakirjaniku ja fotograafi ühtegi teist klienti märgata.
HINDED
Toit: 3
Teenindus: 3
Interjöör: 3