Mõni kuu tagasi esitleti 2009. aasta Eesti inimarengu aruannet. Paljusid jahmatas seal välja toodud tõsiasi, et rohkem kui 15 aastaga oleme «saavutanud» Läti järel ja Makedoonia ees piirkondliku arengu lõhes Euroopas tagantpoolt teise koha.
Maainimesi aitab tasakaalupoliitika
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See tähendab, et meie maainimeste sissetulekud on võrreldes riigi jõukamate aladega ühed väiksemad Euroopas.
Sellise olukorra keskne põhjus on, et Eestis pole jätkunud ei poliitilist tahet ega ilmselt ka jõudu arendada maapiirkondi. Üldjoontes ongi Eestis valitsenud aastaid majanduspoliitika, mis jutlustab hästi õhukesest riigist ja turust, mis määrab kõik.
Maaelu ja põllumajandus jäävad igal juhul kiduma, kui rääkida ainult turujõudude võistlemisest. Meil on selles vallas ju kurbi kogemusi.
Niinimetatud õhukese riigi ideoloogiat on kõige jõudsamalt propageerinud praegused võimuerakonnad Isamaa ja Res Publica Liit ning Reformierakond.
Pisut liialdades öelduna on see lihtsustatud majanduspoliitiline idee läbinud kogu taasiseseisvusaega. Seega on vaja selleks, et maainimeste sissetulekud kosuksid ja vahed Eesti piirkondade vahel väheneksid, näha makromajanduslike näitajate taga ka inimest ja seda mööda ka poliitikat seada.
Minu kui värske sotsiaaldemokraadi käest on küsitud, kuidas ma põllumehena saan olla sulaste partei liige, sest maamees peaks ikka peremees ja veendunud parempoolne olema.
Olen vastu väitnud, et sulaste-peremeeste jutt võis ju tõene olla 1917. aastal, kuid Eesti maaelu ja põllumajanduse lahendused ei peitu enam ammu sulase ja peremehe vastuolus.
Põhiküsimus on hoopis vastuolu «õhukese riigi» toetajate ja nende vahel, kes seisavad nõrgemate valdkondade toetamise eest ja on valmis riigieelarvest andma enam nii omavalitsuse rahakotile, teedele, maakoolidele kui ka maaelu toetustele.
Käimas on Eesti poliitmaastiku korrastus ja võib eeldada, et nii mõnigi skandaalidesse uppunud erakond kaob peagi vähemalt riigi tasandil otsustajate hulgast.
Seega on käes olukord, kus maainimesed peavad tegema arukaid valikuid. Pole enam mõtet rääkida 1990. aastate alguse omandi- ja maareformiaegsetest konfliktidest või jääda kinni vanasse kolhoosinostalgiasse.
Edu ei too ka, kui mõelda ennast 1930ndatesse. Edasi pole võimalik liikuda, selg ees. Seepärast tuleks heita kõrvale kuskilt määrdunud ajalooõpikutest loetud vastuolude jutukesed.
Tuleb asetada ennast Eesti tegelikku olukorda ja selle järgi ka tegutseda. Omandireform on läbi ja maal talude-ettevõtete struktuur välja kujunenud.
Eesti pole ega ka saa kunagi maaks, kus on ohtralt suurtööstust ja kehtib klassikaline arusaam erakondadest.
Tänapäevasele Eestile peituvad maaelu lahendused kahes sõnas, need on tasakaal ja kokkulepe. Maal toimib juba ammu sulase-peremehe suhte asemel kokkuleppesuhe. See tähendab, et mitmemiljonilise masinasüsteemiga töötav põllumees võib olla küll töövõtja, aga eeskätt peab ta olema usaldusväärne spetsialist, mistõttu on pigem tööandjale võrdväärne partner.
Samamoodi tuleks ühiskonnas laiemalt suhtuda ka maaelusse ja piirkondlikku arengusse. Eesti on liialt väike maa, et lubada endale nii suuri piirkondlikke lõhesid.
Kuidas mõtleme oma riiki pidada, kui me ei saa aru, et inimestel peavad olema elukohast sõltumata võrdsed võimalused nii hariduse kättesaamiseks kui ka sissetulekuteks?
Neid põhimõtted saab ellu viia üksnes siis, kui heidame kõrvale ennast ammendanud majanduspoliitilised hoiakud ja püüdleme tasakaalu poole.
Minule tähendavad sõnad «tasakaal» ja «kokkulepe» tänapäevast sotsiaaldemokraatiat. Maainimesed ei tohiks jääda kinni skandaalidesse mattunud ja elujõuetute erakondade poliitikatesse.
Samuti ei peaks nad uskuma ka klantsreklaame, mis kohe viivad viie rikkama riigi hulka või lubavad raha otse peo peale.
Kindlasti pole valikuid teha lihtne. Aga kui tahame, et Eestis kehtiks euroopalik arusaam hoolimisest ja meie riik oleks ühtlaselt arenenud, tuleks toetada Reformierakonna juhitava valitsusliidu ja Keskerakonna asemel kolmandat, tasakaaluni viivat valikut.
Praeguses Eestis on selline tasakaalu poole püüdlev jõud vist ainult sotsiaaldemokraatlik.
Jaanus Marrandi
riigikogu liige, sotsiaaldemokraat