Mäeküla kõrts vajab uut hingamist

Foto: Andrus Eesmaa/ Järva Teataja.

Mäeküla kõrts on igati keskmine teeäärne söögikoht, kuid et normaalse lõhnatajuga inimene sinna tagasi pöörduks, tuleks omanikel natukene raha õhuvahetussüsteemi investeerida.

Mäeküla kõrtsi suurim miinus tuleb ilmsiks juba ukselävel, parema haistmise puhul isegi mõni meeter kaugemal õues, kus ninna lööb vänge kiirtoidukoha lehk. Et ilmad on praegu kuumad, on seda fritüüri haisu veelgi raskem taluda.

Kui Mäo söögikohad on suurte teetööde tõttu kliente kaotanud, siis tundub, et Mäeküla kõrts on üks nendest, kes on Apelsini Majast või Sämmi Grillist uut teed mööda tuhisevad inimesed enda juurde meelitanud.

Leti ääres ootab järjekorras kaks seltskonda, mistõttu on aega küllalt seinal rippuvat menüüd põhjalikult uurida.
Esimesena hakkab silma, et kuigi kõik hinnad peaksid
1. juulist ka eurodes kirjas olema, laiutavad seal üksnes Eesti kroonid.
Eurohindade puudumisest tähtsam on siiski, et hinnad on suhteliselt odavad, vähemalt kui Sämmi Grilli ja Põhjaka mõisaga võrrelda.

Hinnad pakkusid meeldivat üllatust

Kergema eine saab kätte 25– 50 krooni eest. Praadide hinnad algavad 45 kroonist ja lõpevad 100kroonise täidetud sealihataskuga. Kellel isu on väiksem, võib võtta ka pool praadi.

Enne meid annab tellimuse sisse mitu inimest ja võib eeldada, et praed seetõttu kiiresti lauda ei jõua, seepärast tellin õlle kõrvale küüslauguleivad ja palun need varem lauda tuua.

Praadidest valime karbonaadi seenekastmes, mis maksab 65 krooni, ja pool kanafileest creme bonjour, mis maksab 55 krooni.

Süüa saab ka väljas, kuid et on juba õhtu ja tuul vali, jääme ebameeldivast lõhnast hoolimata sisse.
Praadi oodates võib hakata mängima äraarvamismängu, mis toitu kokad köögis parajasti valmistavad.

Kõigepealt tungib söögisaali hapukapsalõhna ja natukese aja pärast saavadki ühed sööjad tellitud seaprae hapukapsaga.

Kuigi teenindaja nägi leti taga üsna väsinud välja ja naeratusest polnud jälgegi, väärib ta kiitust oma kiiruse tõttu.
Köögist tormab ta praadidega välja sellise kiirusega, nagu ajaks teda lõvi taga – teeäärses söögikohas hindan teeseldud naeratusest kiiret teenindust tähtsamaks.

Järgmisena vallutab söögisaali küüslaugulõhn, mis annab lootust, et peagi tuuakse meile küüslauguleivad.
Kõrtsi interjöör, nagu nimigi eeldab, on puidust ja lihtne. Selles lihtsuses häirib paar pisiasja. Näiteks kunstlilled, mis justkui kisendaksid, et on valmistatud plastikust ja sobivad kõrtsi nagu sadul sea selga. Arusaamatuks jäävad ka ovaalsed plastiklauakatted.

Salatist jätkunuks jäneselegi

Alumise korruse söögisaalis on suur kamin, mis kindlasti loob külmal talvepäeval hubase meeleolu.
Suvel loomulikult keegi kaminasse tuld ei tee, kuid seal ees vedelevad pappkastid võiks küll ära koristada.

Pärast pooletunnist ootamist jõuavad küüslauguleivad lauda praadidega ühel ajal. Leivakesed on parajalt krehvtised ja kindlasti üle keskmise.

Praed on suured ja näevad isuäratavad välja. Karbonaadi kohta pole ühtegi halba sõna öelda. Liha on pehme, seentega pole koonerdatud ja need on hästi maitsestatud. Salat on värske ja seda on suurel taldrikul nii palju, et jätkuks veel ühele jäneselegi.

Sama kehtib ka kana kohta, välja arvatud kanaliha ise. See on nii kauaks tulele jäänud, et pole enam võimalik vahet teha, kas tegemist on kana- või sealiha või sootuks vana kingatallaga.

Pärast praadi tellitud kohvi jõuab lauda kiiresti ja seegi väärib üksnes kiidusõnu nagu karbonaadki.
Vestlusest teiste Mäeküla kõrtsi klientidega selgub, et üleküpsetatud kana oli siiski koka ühekordne äpardus, kuid seda meelt on kõik, et korralik tuulutus annaks söögikohale sõna otseses mõttes uue hingamise.

HINDED
Toit: 4
Teenindus: 3
Interjöör: 3