Maarahva kongressist nii ja teisiti

Kristo Kivisoo
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaanus Marrandi
Jaanus Marrandi Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Igasugune arutelu tuleb kasuks, kuid kellelgi pole õigust monopoliseerida maarahva esindamist –maarahva nimel saab oma esindusorganisatsioonide kaudu esineda maarahvas ise.

Jaanus Marrandi
viimase maarahva kongressi kaasesimees, sotsiaaldemokraat, riigikogu liige


Veel enne ärkamisaega 19. sajandi esimeses pooles nimetasid eestlased end maarahvaks. Seega oli tollal iga eestlasi puudutav üritus otsekohe ka maarahva asi.

Eestlaste enesetunnetus oli muidugi oluliselt muutunud 1994. aastaks, mil oli esimene maarahva kongress.

Ometi võis ka siis jagada reformisegadustes muserdatud maarahva iseseisva talupidamisega alustanuteks, uute põllumajandusettevõtete töötajateks ja suhteliselt väiksemaks osaks, kes teenis muul moel leiba.

Maarahvas vajab ausat suhtumist

Tollane maaelu võrdus üsna üheselt põllumajandusega, mis nagu ka seal tegutsevad ligi 200 000 inimest oli ebakindla tuleviku tõmbetuulte käes.
Et riigi tugi jäi peaaegu olematuks, kutsus maarahvas oma organisatsioonide ja omavalitsuste kaudu ise kongressi kokku.

Aastatel 1994–2001 peeti kokku neli maarahva kongressi, mida minu hinnangul võib kodanike komiteede liikumise kõrval pidada Eesti kõige tõsisemaks kodanikualgatuseks.

President Arnold Rüütli eestvedamisel loodud Ühiskondliku Leppe Sihtasutus võttis vahepeal üle maarahva kongressi ideestiku, korraldas maaelufoorumeid ja püüdis pakkuda lahendusi.
Maarahva kodanikuinitsiatiiv jäi soiku majanduskasvu aastatel ja muidugi ka Euroopa abiraha toel, mil elu selgelt edenes.

Majanduskriis lööb esimese hooga ja kõige tugevamini tundlike elualade pihta, olles nii vajutanud oma raske pitseri ka maainimeste elujärjele. Sestap on juba rohkem kui aasta räägitud vajadusest uue maaelufoorumi järele.
Kahetsusväärselt pole maaeluorganisatsioonid suutnud leida ühist jõudu, et vanas heas vaimus kongressi kokku kutsuda.

Otse loomulikult leiavad erakonnad valimiste lähenedes üles kõik head ideed, mis võivad natukenegi kasu tuua.

Nii on maarahva V kongressi korraldamise rakendanud oma vankri ette Keskerakond, kes on häbi tundmata kaaperdanud kogu kongressi idee alates kirjablankettidest ja lõpetades erakonna juhatuse määratud eestvedajatega.

Seetõttu on maarahva maaelupoliitilisest algatusest saanud tavapärane erakonnapoliitiline algatus. Loomulikult tuleb iga erakonda tunnustada soovi eest aktiivselt maaeluga tegeleda. Teisalt saab juba praegu väita, et vaatamata esinejate ja osalejate esinduslikkusele, jääb kongressi suurimaks saavutuseks selleni liikumine koos toimumise faktiga.

Sellisena täidab ta kindlasti korraldajaerakonna lootusi-ootusi, aga tegelikku abi maaelu arengule ja maal elavatele inimestele on vähe.
Veelgi enam: parteipoliitika tõttu on kongressi meediakajastus palju tagasihoidlikum kui võiks ja seal välja käidud head ideed saavad omakorda külge parteilise märgi. Paraku on see Eesti praegune tegelikkus.

Kui korraldajad oleksid tahtnud tõepoolest tulemuslikult maaelu heaks tegutseda, pidanuks nad järgima maarahva kongressi algset põhimõtet.
Praegu jääb mitu maaeluorganisatsiooni kas lihtsalt kõrvale või osaleb ebalevalt. Ka pole tänapäevast ja üsna liigendatud maarahva huvi võimalik enam käsitleda ei 1994. ega 2001. aasta võtmes.

Teeme igal aastal maaelu arengu aruande

Pole kahtlustki, et maaelu teemad vajavad pidevat käsitlemist ja lahenduste otsimist. Maarahva kongressi ideede alusel tegutses omal ajal Ühiskondliku Leppe Sihtasutus, millest nüüd on saanud Eesti Koostöö Kogu, kes koostab inimarengu aruandeid.

Mulle meeldib väga maaülikooli ettepanek, mida on toetanud ka president, et Koostöö Kogu võiks igal aastat koostada Eesti maaelu arengu aruande.
Koostöö kogu egiidi all saaksid maaülikooli teadlased panustada aruandesse, mis oleks tänuväärne materjal nii maainimestele kui ka poliitikaplaneerijatele.

2009. aasta inimarengu aruanne püstitas väga tõsised maaelu puudutavad küsimused. Mis põhjusel on Eesti Euroopas eelviimasel kohal inimeste sissetulekute piirkondlike erisuste poolest? Miks saab liigitada üle poole Eesti territooriumist ääremaaliseks?

Lisame siia juurde veel küsimused Euroopa ühtse põllumajanduspoliitika uue perioodi valikute suhtes ja ongi teemad olemas.
Igasugune arutelu tuleb kindlasti kasuks, aga mitte kellelgi pole õigust monopoliseerida maarahva esindamist. Maarahva nimel saab parimal juhul esineda ainult oma esindusorganisatsioonide kaudu maarahvas ise.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles