Kas Juuli on parem kui Maali?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kollakad juuksed, rohekas kleidike... Uks sulgub, aga laps lehvitab veel mitu korda lahkujale järele, justkui arvaks, et need viiped minejani jõuavad. Istub siis lõpuks (ka täna!) üksinda nurka, pisar silma tikkumas, nii et eemalt vaadata ei kannata. Vabal hetkel, kui ülejäänud 17ga tööd vähem on, ruttab lahkujaga sama mõõtu täiskasvanu seda kössi vajunud tompu trööstima.

Mida siis öelda. «Ema on tööl, tuleb kaheksa tunni pärast sulle järele, seniks mängi siin, teevad seda teisedki, vaata!» Parimal juhul mõjub, enamasti vajab aga lohutus hulga rohkem aega ja hellemat sõnavoogu, kui see tuim lause. Lasteaias õpetajana töötav Kadri seisab selliste olukordade ja igatsust tundvate lastega silmitsi päevast päeva. Ta on seda meelt, et ennekõike tulebki lasteaiaõpetajal olla leidlik, kui tarvis lohutada või kaaslasega lepitada. Aga ka tähelepanelik, et õnnetuse tulles seda hüüdmas kuulda, mänguline, et tarkused paremini külge hakkaks – mida parasjagu vaja. 18lapselises rühmas on vaja jõuda iga lapseni – seda meelt on riik, kes soovib saada eeskujulikku kodanikku, seda eeldab kool, kes ootab oskustepagasit ja seda tahab lapsevanem, kes oma nooreks inimeseks kujuneva lapse kasvatusasutuse seinte vahele usaldab.

Hariduse vallas on mõnda aega kestnud arut­elud ja protestilaine, kas lasteaiaõpetajate palk tuleks viia kooliõpetajate hetkel 900eurose miinimummääraga samale tasemele. Omavalitsuseti on lasteaiatöötajate palgalõhe võrdlemisi suur, kõige enam palka saavad Järvamaa õpetajad Türi vallas, väikseimat töötasu teenitakse Paide vallas, vahe ulatub 170 euroni. Küsisime kolmelt Järvamaa erinevas lasteaias töötavalt õpetajalt, kas ja kuidas nad oma palgaga toime tulevad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles