Kollakad juuksed, rohekas kleidike... Uks sulgub, aga laps lehvitab veel mitu korda lahkujale järele, justkui arvaks, et need viiped minejani jõuavad. Istub siis lõpuks (ka täna!) üksinda nurka, pisar silma tikkumas, nii et eemalt vaadata ei kannata. Vabal hetkel, kui ülejäänud 17ga tööd vähem on, ruttab lahkujaga sama mõõtu täiskasvanu seda kössi vajunud tompu trööstima.
Kas Juuli on parem kui Maali?
Mida siis öelda. «Ema on tööl, tuleb kaheksa tunni pärast sulle järele, seniks mängi siin, teevad seda teisedki, vaata!» Parimal juhul mõjub, enamasti vajab aga lohutus hulga rohkem aega ja hellemat sõnavoogu, kui see tuim lause. Lasteaias õpetajana töötav Kadri seisab selliste olukordade ja igatsust tundvate lastega silmitsi päevast päeva. Ta on seda meelt, et ennekõike tulebki lasteaiaõpetajal olla leidlik, kui tarvis lohutada või kaaslasega lepitada. Aga ka tähelepanelik, et õnnetuse tulles seda hüüdmas kuulda, mänguline, et tarkused paremini külge hakkaks – mida parasjagu vaja. 18lapselises rühmas on vaja jõuda iga lapseni – seda meelt on riik, kes soovib saada eeskujulikku kodanikku, seda eeldab kool, kes ootab oskustepagasit ja seda tahab lapsevanem, kes oma nooreks inimeseks kujuneva lapse kasvatusasutuse seinte vahele usaldab.