Jaanus Marrandi
riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
Eestis võtab maad stagnaaeg
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eks inimesed ole aastatega jõudnud harjuda riigivalitsejate enesekiitusest kumisevate juttudega Eesti erakordsest edust. Nii on mõnelegi jahmatav, kui sotsiaaldemokraadid räägivad Eestisse hiilinud stagnatsioonist.
Muidugi pole siin tegu lihtsakoelise mustriga, et stagnatsioon tähendab omavahelistes vastuoludes praadivaid vanu liidreid Laari, Ansipit, Savisaart ja et värskeid tuuli toob noorema generatsiooni liidrina sotsiaaldemokraatide uus esimees Sven Mikser.
Asi pole põlvkondade vastasseisus, vaid kivinenud arusaamades ja poliitilistes ideedes, mille jätk ohustab riigi arenguvõimalusi.
Kindlasti on Eesti viimaste kümnendite areng olnud muljetavaldav, eriti võrdluses kunagiste saatusekaaslastega endisest Nõukogude Liidust.
Ometi on igal poliitikal oma aeg ja koht. Kui omaaegne majanduspoliitika tõi meile palju välisinvesteeringuid ja kiire majanduskasvu, siis masu ajal põhjustas just seesama poliitika veelgi järsema kukkumise.
Nüüd, kus oleme karmi majanduskriisi kogemuse jagu rikkamad, oleks arulage jätkata täiesti muutumatul kursil. Samas on Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit jäänud õppetundide suhtes pimedaks ja kurdiks.
Väidan, et kahe võimuerakonna maksupoliitika on pöördunud nii Eesti arengu kui ka nende endi algsete ideede vastu.
Meenutada tasub kas või üksikisiku tulumaksu langetamist majandusmulli aegadel, mis ajas kriisi kulutulele veelgi hagu alla. Samuti maksutõuse, mis mõjusid koormavalt niigi raskustes ettevõtlusele, või käibemaksutõusu, mis lõi esmajoones väiksemapalgalisi, kes kogu oma palga iga päev ära tarbivad.
Nüüd, mil selja taha on jäänud üüratud eelarvekärped ja käivad 2011. aasta riigieelarve arutelud, on üha selgem valus tõsiasi: riigi rahandus ja eelarvepoliitika pole enam vanas kastmes söödav.
Seda tõestab kas või rahandusministeeriumi analüüs, mille järgi on eelarve maht seisnud vähemalt neli aastat paigal.
Sealgi on iga viies kroon pärit võõrrahast, olgu see tulnud ELi tõukefondidest või CO2 kvoodi müügist. Riigikontrolli hinnangul suudab eelarve katta maksutuludest üksnes riigi fikseeritud kulutused, aga arenguks raha ei jätku.
Maksumuudatustesse eitavalt suhtuv valitsusliit pakub, et asjad määrab euroga kaasnev majanduskasv.
Paraku teatas hiljuti IMF, et Eesti majanduskasv jääb kümne aasta (2003–2013) lõikes kehvakeseks. Meist on ees nii Tšehhi, Slovakkia, Leedu, Läti, Poola kui ka Venemaa. Eestist madalam kasv on vaid Horvaatias ja Ungaris (ligi 2 protsenti).
Lisaks ei toeta meie suur, 221 miljardi kroonini ulatuv erasektori laenude kogusumma mitte kuidagi ei sisetarbimist ega ka majanduskasvu.
Tegelikkuses vaatame tõtt järjest suureneva laenukoorma ja tühja riigieelarvega, mis ei suuda pakkuda kodanikele mõistlikult haridust, tervishoidu, infrastruktuure ega luua turvatunnet.
Koalitsiooni tahtmatus seda ummikteed tunnistada meenutab mulle brežnevlikku järjekindlust dogmade jutlustamisel. Kui selline olukord ei ole stagnatsioon, siis mis seda veel on?
Eelarve ja maksupoliitikale tuleb ausalt otsa vaadata ning lõpetada kodanike ja maksumaksjate petmine.
Me ei taha ju elada riigis, kus haridusminister teatab suutmatusest rahastada kõrgharidust või kus üle maa pole tagatud teenuste ühtlast kättesaadavust.
Maksumaksja peab teadma, mida ta riigi käest oma maksude eest vastu saab. Teda ei tohi tabada üllatused, kus petukaubana räägitakse väikestest maksudest, aga tegelikult läheb järjest rohkem riigi teenuseid maksuliseks.
Koos euro kui uue väärtuste mõõduga oleks viimane aeg võtta üle ka muud euroopalikud väärtused. Eesti vajab uut hoogu, mis toob värskema mõtlemise ja võime suhtuda kompleksivabalt oma aja ära elanud ideedesse.