Sajandeid tagasi kulges Tallinna ja Tartu vahel looduslik rada ning ühest linnast teise ratsutamine võttis mitu päeva.
Aastasajad vormisid looduslikust rajast tiheda liiklusega Tallinna–Tartu maantee
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui tugineda kartograaf Tõnu Raidi uurimusele, kasutati seda teed juba enne Jüriöö sündmusi. Hobustega ja jalgsi liigeldi näiteks praegusel Mõigu, Järveküla, Assaku, Lehmja, Vaida, Saula, Kolu, Kose ja Ravila lõigul.
1304. aastal sõlmiti Tartus või Paides ordu eestvõttel ordu ja Riia linna lepitamiseks kogu Liivimaa seisuste vaheline liiduleping. See viitab tõsiasjale, et XIV sajandi algul pidi Tartust ja Tallinnast Paidesse viiv tee juba olemas olema.
Rootsi aeg tõi muutusi
Ajas saab vaadata veelgi kaugemale tagasi. On alust arvata, et Kärknasse 1228. aastal rajatud tsistertslaste kloostri asukoha valiku üks oluline eeldus oli hästi liigeldav tee.
Keskajal olid pelgalt looduslikud rajad. Tänapäevases tähenduses – tõsi küll, suurte mööndustega – hakkasid teed tekkima alles Rootsi ajal.