Kalapüügivarustuse kokkuostja kaotas kogu üle kontrolli

«Enn Vetemaa kirjutab oma «Eesti näkiliste välimäärajas*» hiid-paljastissist, keda vaadeldi Viitna järvel (Läinud kord naine mööda teed ja kuulnud järves solinat ja laksatusi. Hiilinud lähemale ja näinud: järves seisab naine ja peseb ennast hoogsalt. Seejuures löövad rinnad laks ja laks selja taha). Mina väidan, et liigi täpsem nimetus võiks olla paljas-hiidtiss.»

Järva- ja Lääne-Virumaa piirialal Ao külas Aali ajaviitetalu vedaval Kaur Salusel on õigus näkke kutsuda oma tahtmist mööda. Kalapüügivarustust korraliku kodumuuseumi jagu ning huulil lugematul arvul kalamehe- ja näkijutte, pole ta, Põltsamaa jõele ainulaadse näkimatkaraja looja, päris tavaline mees oma tavaliste mõtetega.

Kogumiskire kütkeis

Salus on koguja, kelle kogu säravamad pärlid on 26. märtsini uudistada Järvamaa muuseumis harrastuskalapüügile pühendatud näitusel «Näkiga näkkab».

Kui palju Põltsamaa jõe kaldale kunagisse niisutushoonesse ja hilisemasse saekaatri kontoriruumi kalapüügivarustust aastate jooksul kogunenud on, Salus öelda ei oska. Ainuüksi spinningurulli mudeleid olla puitvoodriga ülelöödud ruumis 90 ringis.

Kappides-vitriinides leidub lugematul arvul lante, seintel ritvu, nagis kalapüügivõrke, varjulisemas nurgas on hapnikuballoonid, sahtlites ahingud, harpuunid ja raamatud ja veel kord raamatud, nii uuemad kui ka vanemad erialatrükised.

Valdav osa kogust esindab Eesti siseveekogude kalapüügi ajalugu.

Viimasel ajal on Kaur Salus oma kogu täiendanud peamiselt internetioksjonil teiste huviliste ülepakkumiste teel. Vanakraamilaatugi kammib ta läbi korrakindlalt. «Mõne üksiku asja olen kogusse saanud ilma rahata, 99 protsenti asjadest olen ikka ise ostnud,» selgitas ta. «Päris täiuslikuks ei saa minu kogu kunagi, näete, pole mul vanadest püügivahenditest ei kuuritsat, liivi ega silmutorbikut. Lootus on, et need ükspäev minuni jõuavad.»

Seda, et tänapäevane kalapüügivarustus võib kallis olla, teavad vahest kõik. Raha, ja üha rohkem, osatakse küsida ka vanavara eest. Kaur Saluse kogu esimene ese oli Olev Soansi graafiline leht (valmis aastatel 1976–1981), millel on kujutatud Eesti kalade ja kalanduse kaarti.

Samuti on sel siluetina kalanduse kolm suurmeest: Karl Ernst von Baer (kelle uurimuse tulemusena kehtestati Tsaari-Venemaal esimesed kalakaitseeeskirjad), Jaan G. Spuhl-Rotalia (kirjutas esimese eestikeelse kalandusraamatu «Kodumaa kalad») ja Heinrich Riikoja (kalauurija, Eesti hüdrobioloogija rajaja).

Maksis see rohkem kui kümmekond aastat tagasi Rakke kalaspordiklubi liikmemaksude eest ostetud graafiline leht 4500 krooni.

Püügiaega jääb napiks

Kuigi väga tahaks, on ju kalavetel aega veedetud päris varajasest noorusest, pole Salusel viimastel aastatel olnud suurt mahti kala püüdmas käia. Põhjuseks ei ole igapäevatöö kodutalus, kus harimist ootab ligi 400 hektarit maad, vaid seesama kogumiskirg.

Kalapüügitarvete kogumine on küll hobi, kuid hobi, kus koguja aega ja raha väga hoolikalt ei loe.

Viimane Saluse Endla järvest püütud kala, ahven, jääb eelmise aasta veebruari. Vähipüügile jõudis ta sõpradega korra. Lugu ühesilmse, tõenäoliselt kalakasvatusest plehku pistnud vikerforelli harpuuniga jahtimisest jääb aastate taha, nagu ka nädalapäevased talvised kalaretked, nii-öelda kalaküla tegemine Peipsi järve jääle. «Me ei püüa ju mammutit ehk ega tänapäeval ole kalapüük enam ellujäämiseks hädavajalik tegevus. Tähtis on looduses viibimine ja tegevus kui selline,» ütles kuus aastat tagasi Luua metsanduskoolis loodusretkejuhiks õppinud ja huvilistele kanuuretki korraldav Salus.

Loodusmees lööb temas välja äkitselt: kui tuleb ootamatu kõne, lõpeb jutt poolelt lauselt, fotograaf saab küsimuse «Kui suur toru sul kaasas on?» ning vastuvaidlemata tuleb istuda Volvosse, et kiiresti-kiiresti jõuda lähedalasuva paisjärve äärde merikotkast vaatlema ja pildistama.

Järve teises otsas kasetüüka otsas poseeriv uhke lind jäi toru tarvis küll veidi kaugele, kuid külalistele ootamatu elamus- ja vaatlusretke pakkumine läks kirja.

Selle lühikese käigu tähtsaim õppetund on oskus märgata. Märgata, et must tomp kauge metsa taustal on tegelikult majesteetlike tiibadega kotkas; et ühekorruseline silikaattellistest hoone Põltsamaa jõe kalda veerel peidab endas ühe mehe tulevast elutööd. Järgmise viie aastaga loodab Kaur Salus oma koduse kogu suuremasse ruumi ja avaramatesse vitriinidesse kolida. Mõte liigub muuseumi loomise rada.

Eestis on kümneid tuhandeid harrastuskalamehi ja seda, et tema kogu inimesi külmaks ei jäta, on Kaur Salus kogenud nii oma sõprade-tuttavate kui ka võhivõõraste peal.

Eelmise aasta augustis käis Pandivere peretalude päeva (tänavu on see 31. juulil) ajal kalapüügivarustust uudistamas sadakond inimest. «Praktiliselt kõigil läks silm särama, sest kalapüügiga lähemalt või kaugemalt on kokku puutunud ju peaaegu igaüks. Eriti kihvt oli vaadata, kui inimesed leidsid esemeid, mis on neilegi elu jooksul kätte sattunud,» ütles Salus.

Samamoodi kutsub Aali ajaviitetalu peremees oma tulevast muuseumi uudistama sealsamas Põltsamaal jõel seiklevaid kanuumatkajaid ja kalamehi.

Praegu kohiseb jõel vaid kevadine suurvesi, väljas on suur valge ja endaga kaasameelitavaid näkke, ei hiid- ega väiksemate tissidega, pole näha. Tahtmatult kipuvad meelde Ernst Enno kirjutatud read:

«Rändavate vete ääres,

rändavate vete ääres,

palukmarja varte süles,

üksi karjapoisi pasun

laulu luikab pilvi üles –

ja nii kostab ikka tasa

metsast laulu suma:

vii mind ühes, vii mind ühes,

kauge meelitav kuma.»

*Raamat tugineb 1896. ja 1922. aastal kirja pandud näkivaatlustele (muistenditele).