Poisi akordionimängu saadab koera laul

Birgit Itse
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Järva-Jaani alevis elab Irwlend Gaily. Talle meeldib väga elava akordionimuusika saatel laulda. Ta on aastane labradori retriiver ja pererahvas kutsub teda Peppaks.

Elavat akordionimuusikat on koeratüdruk Peppal võimalik nautida viis päeva nädalas, kui  Järva-Jaani gümnaasiumi neljandas klassis õppiv perepoeg Andri Jullinen (10) akordioni harjutab.

Kui varem kestis akordionipala kuni 20 minutit korraga, siis praegu harjutab Andri 4. märtsil tulevaks Eesti noorte instrumentalistide konkursiks ja palasid mängib ta pool tundi järjest. «Kava, mida konkursil esitan, on kolm ja pool minutit pikk,» täpsustab ta.

Andri lemmiklugu on võrdlemisi tempokas «Nutikas rohutirts». Peppa lemmiklugu on veidi aeglasem – «Kukerpallitavad karupojad».  Ja tõepoolest, kui Andri tõstab pilli põlvedele, jätab Peppa pehme mängulooma kus seda ja teist, tuleb põlvele asetatud pilli nuusutama ja Andri sõrmi limpsima. «Teinekord nuusutab ta pilli ka siis, kui ma seda ei mängi,» sõnab Andri.

Kõlavad esimesed noodid. Ei lähegi kaua, kui Peppa kuulatab ja «laulab» lemmikloole kaasa. Lihtsalt ulgumiseks seda vahelduvat kurguhäälitsust kindlasti nimetada ei saa. Ilme looma näol otsekui küsiks, kas te ikka näete mind, teisalt on seal veidi ka häbelikkust võõraste ees.

Ema Margit Jullinen selgitab, et esialgu ei lubanud Peppa üldse oma «laulmist» filmida, kui kaamerat nägi, jäi kohe vait. Kolmapäeval ei häirinud Peppat ka kaks täiesti uut inimest publikus, seega saame digilehes jagada videot Peppa etteastest.

Peppa muusikalembuse avastas pere sügisel, kui kolmandat aastat Koeru muusikakoolis käiv poeg pillimängu tihedamini ette võttis. «Iga kord, kui Andri pilli mängib, on Peppa kohe platsis,» ütleb ema Margit.

Kui juhtumisi  harjutab Andri pilli teises toas ja uks on vahelt kinni, ootab Peppa ukse taga, kuni keegi selle lahti teeb. Siis läheb ta Andri juurde, nuusutab pilli üle ja viskab tavaliselt poisi jalgade juurde maha. «Kui ta väiksem oli, siis breikis ka, aga nüüd on ta kogukam ja lihtsalt viskab end selili,» lisab ema Margit.

Kui Peppat lugu ei inspireeri, on ta lihtsalt vait. Kui lugu üldse ei meeldi, läheb oma pessa ja viskab pikali. Margit Jullinen täpsustab, et nad on mänginud videoid, kus Peppa laulab, talle ette, aga need jätavad ta ükskõikseks. Nagu ka  raadiost või telerist kostev muusika. «Ainult Andri akordionimängu ajal laulab,» kinnitab ta.

Andri märgib, et alguses ajas Peppa laulmine teda niimoodi naerma, et harjutamine tuli korraks katkestada, nüüd on ta sellega harjunud ja suudab keskenduda palale. Soov konkursil hästi esineda ja õpetaja Liana Kullasepale heameelt valmistada on nii suur, et Andri on loobunud kuni konkursini isegi maadlus­treeningutest. «Mulle meeldib õpetaja Liana. Ta on nõudlik, aga väga hea,» ütleb ta.

Et tegemist on instrumentalistide konkursiga, siis Peppa  Andriga Nõos lavale esinema ei pääse.

Aleksei Turovski: selline teguviis väljendab lähedust

Zoosemiootik Aleksei Turovski ütleb, et koera selline teguviis annab märku väga erilisest suhtest looma ja selle poisi vahel. «Me ei tea, mis pani sellele suurele sõprusele aluse, kindlasti mängis oma osa see, kuidas poiss Peppaga kutsikana käitus, aga igal juhul on see läheduse väljendus,» ütles ta.

Turovski selgitas, et paljudele sotsiaalsetele loomadele muutuvad ühel hetkel oluliseks elu kõige tähtsamate tegelaste lõhn ja temaga seostuvad tegevused. «Nendel eluetappidel ehk vermimise protsesside ajal on loom vastuvõtlikum,» lisas ta.

Turovski kinnitas, et akordionile kaasa lauldes  püüab koer kahtlemata noote tabada. Selleks et looma huvi ergutada, tuleks Peppale kindlasti tähelepanu pöörata ja näidata oma rahulolu välja mängides, paitades ja sügades. «Mängimine on koerales võimsam preemia kui toit,» lisas ta.

Turovski tõi veel esile, et lab­radori retriiverid on niinimetatud  lastekoerad. See, miks Peppa ekraanilt kuuldu vastu huvi ei tunne, on koerale sootuks teine olukord ehk sama erinev kui jalutuskäik noore või vana inimesega. «Koer on võimeline isegi samamoodi lonkama kui tema peremees,» lisas ta.

Turovski selgitusel on koerale iga konkreetne inimene unikaalne helide objekt ja inimene ei pane sageli tähelegi, kuidas koduloomad pereliikmetega erinevalt suhtlevad. «Pereliikmed ehk inimesed, kellega koos nad elavad, on neile väga olulised, ning kassid ja ka koerad püüavad häälitsusi matkides nendega suhelda,» täpsustas ta.

Turovski tõi näite, et hiilgavad imitaatorid on linnud. Enamasti teatakse papagoisid, aga näiteks drongod suudavad imiteerida kõiki külast kostvaid hääli ehk häälitsusi mitme vokaali ulatuses. «Ka rongad, vareslased ja kuldnokalised on head imitaatorid,» märkis ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles