Lumeonn jätab õues magajad talveööl ellu

Paide kesklinna Vallimäe veerule ehitasid poisikesed paari tunniga lumest sedavõrd paksud müürid, et euroalustest katuse pealepanek oli juba käkitegu. Nagu näitas esimene onnis veedetud öö, kannatab seal magada küll.

Poisikestele abis olnud Paide mees Tarmo Alt meenutas, et nädalapäevad tagasi olnud sulailmaga oli onni ehitada lihtne. Kulus paar tundi, algne kindluse mõte muutus ja valmis hoopis hästi maadligi onnike.

Ehitajateks oli Tarmo Alt ning tema poeg Randolf ja Randolfi klassivend Simon Usar. Hiljem liitus seltskonnaga Randolfiga karatetrennis käiv Asko Olonen. Just tema, Tarmo ja Randolf proovisid vastvalminud onni samal ööl magamiskohana ka järele.

Et mets oli kuuseokste toomiseks kaugel, läksid põrandale vineertahvlid, neile peale magamismatid, seejärel magamiskotid ning lisasoojenduseks poistele peale tekid. Pisike ukseava sai tuule peletuseks katte, katus tuulutamiseks õhuaugu, seinaava valgusallikaks küünla ja oligi käes õhtuste kollijuttude aeg.

Kõik kolm kinnitasid, et talvel õues magada on mõnus. «Teistsugune olemine ja kuhjades värsket õhku,» ütles Tarmo Alt. «Eesti skautluse algusaegadel oli Järva skautide malev üks võimsamaid. Toonastel ellujäämiskursustel olin ma üks esimesi koolitajaid ning eks aegu tagasi sai Paide tehisjärve ääres päris lumeonnis ka 25 miinuskraadiga ööbitud ja täiesti ilma väliste kütteallikateta. Oli isegi liiga umbne.»

Randolf Aldi meelest oli õues mõneti parem magada kui toas. Eriti meeldisid talle uinumise eel räägitud kollide ja koletiste jutud. «Onnis magada oli üllatavalt soe,» lisas kõrvalt Asko Olonen. «See oli teistsugune, lõbus, kuid omamoodi ekstreemne kogemus.»

Onn onniks, kuid Tarmo Aldi ütlust mööda on selle projekti juures kõige olulisem väljas üheskoos tegutsemine. «Ehitamise ajal oli isegi pisut kurb olla. Õues oli väga ilus talveilm, kuid peresid ja lapsi oli Vallimäel ülivähe,» sõnas ta.

Tarmo Alt teab, mida räägib. Tema karatetrenni noorema rühma poistest sattus eelmisel nädalavahetusel õue kaks. Kaks! Ülejäänud arvasid olevat mugavama puhkepäevi toas teleri, nutitelefoni ja arvuti ees mööda lasta.

KOMMENTAAR

Raimo Merilo

veebel, KL Järva maleva nooreminstruktor

Väljas magamisel on kõige olulisem ikka riietus, täpsemalt kihiline riietus. Ja rõivad peavad olema kuivad.

Kui räägime lumest koopast, siis piisab korralikust talvisest magamiskotist ja küünlast. Juba väikene teeküünal annab sellises koopas viie­kraadise temperatuuritõusu ja teeb elu palju mugavamaks.

Veel parem on asetada teeküünal savipotti. See oleks improviseeritud ahi (poti ümbris akumuleerib sooja ja jääb kauem seda kiirgama).

Kui rõivad on märjad, siis tuleks enne magamiskotti ronimist need kas seljast võtta (keha hakkab ise soojust tootma) või panna selga nii, et märjemad on magamiskotis kuivatamise eesmärgil kõige välimiseks kihiks. Kõik sõltub välistemperatuurist.

Väike öine miinus on igal juhul parem kui sula. Magades on tähtis, et pea oleks kinni kaetud. Talvistel magamiskottidel on üldiselt kapuuts kasutada. See tekitab pea ümber sooja kihi ja annab võimaluse magamiskoti näoava pisikeseks kokku tõmmata. Teisisõnu moodustub inimese ümber omamoodi soe kookon. Kui on külm ilm, on öö üleelamisel abiks seegi, kui kaevata lume sisse maani kanal, nii-öelda tuuletasku. Teine variant on lumehunnik kinni tampida ja endale seest õõnsaks teha.