Sõjakunstiharrastus äratab huvi ajaloo vastu
15. jaanuar 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Türi gümnaasiumi XI klassi õpilasele Elisabeth Tammele (17) on viis ja pool aastat karatetreeninguid õpetanud püsivust ja kohusetunnet ning kasvatanud huvi ajaloo vastu.
Kuulutuse peale ja sisetunnet usaldades karate juurde jõudnud Elisabeth oli varem käinud ujumas ja mänginud jalgpalli.
Elisabethi selgitusel on karatega tegelemine siiski pisut enam kui pelgalt tavatreening. «Karates ei õpi me üksnes inimeste löömist, vaid laiemalt alaga kaasas käivat elufilosoofiat,» ütles ta.
Elisabethi meelest on oluline vaoshoitus. «Treener rõhutab, et karate on sõjakunst ja kunagi ei tohi minna tüli norima, väljaspool treeningsaale on see mõeldud ainult enesekaitseks,» täpsustas ta.
Treeningud algavad jaapanikeelsete tervitustega, järgneb soojendus, võistlus- ja lõpetuseks venitusharjutused. «Karateliike on erinevaid, meie harjutame kontaktkaratet ehk lööme vastasele pihta,» selgitas Elisabeth. «Tegeleme nii vabavõitluse ehk kumite kui ka kataga ehk peame üksinda sooritama teatud tehnikaharjutuste kombinatsioonide kava.»
Keskelt läbi võtab Elisabeth osa kolmest poolteistunnisest treeningust nädalas. «See, kui väsinud ma pärastpoole olen, oleneb trennist,» lisas ta.
Oma rängimaks kaotuseks peab Elisabeth allajäämist esimesel võistlusel. «Eks pealtvaatajana tundu ala ikka lihtsam kui ise vastasega vastamisi minnes,» arutles ta. «Kõrgetest kohtadest on mulle tähtsamgi võistlusjärgne enesetunne. Näiteks, kas tunnen, et olen ennast ületanud või mitte.»
Vanuseklassiti kehtivad võistlustel erinevad nõuded. Näiteks Elisabeth kui alaealine peab veel kasutama peakaitset.
Elisabethile meeldib pigem rahulik treening kui pingeline võistluste aeg, kuigi ka seda on enda proovilepanekuks tarvis. «Mul kahjuks pole tüüpilist karateka iseloomu ehk ma pole väga julge ega kiiresti reageeriv,» tunnistas ta.
Elisabeth sõnas, et üldjuhul on ta oma treeningute ja võistlustega hakkama saanud. «Vahel on küll raske ja mõtlen, et peaks karate meestele jätma, kuid see tunne läheb üle,» lausus ta.
Karateharrastus on Elisabethi meelest tema füüsilist vormi parandanud ning julgust ja enesekindlust lisanud. «Karate kasvatab iseloomu, muudab sind paremaks inimeseks,» lisas ta.
Karate pole Elisabethi selle sünnimaast Jaapanist huvituma pannud, kuid ajaloost üldisemalt küll.
Pärast keskkooli loodab Elisabeth karatega võimaluste piires edasi tegeleda. «Kõik oleneb sellest, kas trennivõimalust on või mitte, aga õnneks saab näiteks kataga ka iseseisvalt tegeleda,» lausus ta. «Päris ära ei tahaks ala siiski unustada.»
Elisabethil on karates sinine vöö kollase triibiga (7 kyu). Selle saamiseks on ta pidanud tegema neli vööeksamit. Keskmiselt on üks vööeksam aastas. «Algne plaan jõuda välja musta vööni on tegelikult oodatust raskem, gümnaasiumi lõpuni pole palju aega, peab vaatama, kuidas kooli kõrvalt jõuab,» selgitas ta.
KOMMENTAAR
Tarmo Alt
Elisabethi treener, karateklubi Täht
Elisabeth on aktiivne tüdruk, käib näiteringis ja kus iganes veel. Võistluste ajal on ta ikka kohustuslikult trennis, aga kui muid tegevusi on hästi palju, võib sisse tulla pause.
Ausalt öeldes täitsa alguses ma ei uskunud, et Elisabeth nii kauaks ala juurde püsima jääb. Ta tundus karate tarvis olevat kuidagi pehmeke, kuid nüüd on täiesti ree peale saanud. Sellist hetke, kus ta võistlustest ära viiliks, pole olnud.
Elisabethi pluss on järjepidevus, mis võimaldab alasse sisse elada. Miinus ongi ehk seesama pehme loomus. Lihtsam oleks võistlustel kiskjaloomusega inimesel, keda omakorda on tunduvalt raskem taltsutada, et asi viisakuse ja mõistlikkuse piiresse jääks.
Seda rohkem peab hindama tema julgust kontaktkaratega tegeleda. Kindlasti on see suurem eneseületus kui minna kiskjana kõikjale, silmad kinni.
Et karate on võitlusala, peetakse seda rohkem meestele sobivaks. Klubiski pole neidude osa kunagi üle paari protsendi olnud. Tüdrukute eelis on nende suurem õppimisvalmidus. Erinevalt poistest ei tule nad trenni teadmisega, et teavad ja oskavad kõike. Seetõttu on neiud tehniliselt tunduvalt täpsemad ja korrektsemad. Öeldakse, et kõigepealt õpi kuuletuma ja seejärel juhtima.