Küsitluse: Milline tunnustus on teile eluteelt meelde jäänud?
15. jaanuar 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ain-Alar
Juhanson
TriSmile spordiklubi juhataja, TriStar111 Estonia peakorraldaja
2009. aasta kampaaniast, mil pöördusin oma võistlusunistuse täitmiseks Eesti rahva poole, on jäänud meelde üks toetuskiri. Friedrich Sebastian Riimaa nime all kirjutati nimelt järgmist: «Olen küll alles 9nädalane, aga mu vanemad soovivad, et minust saaks sama sihikindel inimene kui sina».
Mis saaks veel südantsoojendavam olla kui noortelt vanematelt saada selline tunnustus.
Kaasaelamine ja inimese tegevuse väärtustamine on oluline igas eluvaldkonnas.
Oma triatleediteelt on meenutada nii mõndagi. Viimastel aastatel reisis abikaasa minuga võistlustele kaasa ja toetas otse kohapeal. Kui oled kusagil laavaväljadel juba tunde vaeva näinud ning ühel hetkel märkad tuttavlikku sinimustvalget värvikombinatsiooni ja kuuled eestikeelseid hüüdeid, siis piisab sellest killust, et sundida endast rohkem andma.
Kristiine
Kurema
Üliõpilane, romaani «Jäätunud võõras» autor
Igasugune tunnustus on hea, sest annab indu edasi tegutseda. Kui mu tegemisi märgatakse, siis see lisab usku, et teen ikka õiget asja.
Mõistagi on südantsoojendavaim tunnustus see, mis tuleb sõpradelt ja perekonnalt. Näiteks raamatu esitlusel olid sõprade silmad pisarais. Oli näha, et nad elasid mulle ikka väga kaasa ning olid mu saavutuse üle õnnelikud.
On uhke tunne, kui nad helistavad, kui näevad mu raamatut poeletil, või jagavad oma emotsioone, kui raamat loetud sai. Kõige suuremat heameelt tekitavad siiski vanaema head sõnad ja kiitus.
Tuve
Kärner
Järvamaa Vapimärgi kavaler ja teiste autasudega tunnustatu
Mind on väga palju tunnustatud, eks kõik autasud ole tähtsad ja teevad südame soojaks.
Mulle endale tundub, et olen liigagi palju tunnustatud, kuid ega ma ühtegi auraha ole ise küsimas käinud.
Kõige kõrgem autasu on Valgetähe IV klass, kuid märkimata ei saa kuidagi jätta ka Järvamaa Vapimärki.
Maakonna kõrgeim autasu on ikka väga kõva tunnustus.
Tuletõrjega seotud aurahasid ma ikka kannan vastavatel üritustel, kuid teised seisavad rohkem sahtlis. Tunnustus ei peagi tulema kusagilt kõrgelt, kui tuleb lihtne inimene, pistab käe pihku ja ütleb mõne hea sõna siis – see on väga meeldiv.