Statistika järgi hukkus eelmisel aastal Järvamaal 407 inimest, neist kümme otsustas minna vabasurma. Kuigi enesetapukatsed ja -mõtted on laiemalt levinud noorukite seas, viivad selle lõpuni siiski rohkem keskealised mehed.
Vabasurma lähevad rohkem keskealised üksikud mehed (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimase kahe aasta jooksul on enesetapu teinute hulk kahekordistunud, noorim neist on olnud 19aastane.
Tartu Ülikoolis psühholoogia eriala lõpetanud ning arvukalt kriisipsühholoogia koolitusi läbinud Järva-Jaani gümnaasiumi õppealajuhataja Silva Kärner teadis öelda, et noorte meeste puhul võib tegemist olla armastatu kaotamise või selle mittekättesaamisega. «Igaüks tahab, et temast hoolitaks, temaga arvestataks, temast lugu peetaks, temaga räägitaks ja arutletaks,» sõnas ta.
Kärneri hinnangul võib noortel tekkida esialgu riskikäitumine, mis on märk, et midagi on korrast ära, seejärel tuleb põgenemine keskkonnast, kus elatakse. «Ka hüljatuse tunne või arusaamine, et vääralt tehtud tegu ei saa parandada, võib olla aluseks enesetapumõtetele,» lisas ta.
Kuigi suitsiidikatsed ja -mõtted on laiemalt levinud noorukite hulgas, jõuavad enesetapuni enamikul juhtudel valdavalt keskealised ja vanemad mehed. Kärneri selgitusel on keskikka jõudnud mehed, kes ei leia oma elule mõtet, ei oma töökohta või ei suuda töökohti pidada, sageli üksikud või lahutatud, kerge kontingent laskumaks uimastite või alkoholismi küüsi, mis tekitab depressiooni ja sellest tulenevalt sundmõtteid, mis mingil kriisihetkel võivad viia suitsiidini. «On arvatud, et mehed on tundlikumad just ühiskonnas esinevate muutuste suhtes ega lähe väga abi otsima,» lausus ta. «Samuti on sotsiaalsed konfliktid kerged tulema just siis, kui kaob töökoht, näiteks koondamise tõttu, ja selle tulemusena ei suudeta lõimuda keskkonda.»
Mõistagi jäävad inimesed sageli muredega üksi ja enesetapule kaldujad tihtilugu märkamata nende kaksipidise käitumise tõttu. Ometi on võimalik enesetappu ennetada, kui panna nii enda kui ka teiste juures tähele ohumärke, mis peaksid häirekella helisema panema.
Kärneri meelest on üks suur ohumärk üksindus. «Sageli lakkavad kaaslased suhtlemast, kui inimene on haigestunud ja töölt ära jäänud,» tõi ta näite. «Töökaaslased, sõbrad ja tuttavad peaksid ise külla minema – kasvõi veerandtunniks. See on toetus, mida inimene vajab.»
Kärneri põhjendusel tunneb haige inimene end nii kasulikuna ja selline käitumine väljendab suhtumist, et temast hoolitakse. «Kindlasti on toeks seegi, kui helistatakse üksteisele, haige või mures inimene ei kipu alati helistama, eriti meesterahvas, aga huvi tundmine teise käekäigu vastu on toetav tegevus,» lausus ta.
Kärneri teada on suitsiidimõtted levinud ka üksi elavate pensionäride hulgas just väikese sissetuleku pärast, sest ainuüksi elamispinna maksumus on suurem kui kättesaadav pension, rääkimata toidust või rõivastest.
Märkimisväärsed riskitegurid on tervisemured, mida ei soovita lähedastega jagada. Kärnerimeelest on oluline, kui inimene on oma probleemidest teadlik, ent sageli häbenetakse neist rääkida. «Oma probleemide varjamine ja nende üle mõtlemine on stressi tekitav,» sõnas ta.
Kärneri hinnangul on paljuski süüdi ka meie ühiskonnas aset leidvad muutused, millega keskealine inimene ei suuda kohaneda nii kiiresti, kui temalt oodatakse. Näiteks paljudes töökohtades ei saa enam hakkama ilma infotehnoloogilisi vahendeid tundmata, mistõttu leiavad töö need, kes selles valdkonnas hakkama saavad. «Iseenda väärtuste ja elustiili ümberhindamine ning uute töövõtete õppimine võib nii mõnelegi inimesele olla proovikivi, kuid kindlasti ei suuda kõik oma elu väärtushinnanguid ümber hinnata, kui need ühiskonnas on muutunud või muutumas,» lausus ta.
21aastane Hanna (nimi muudetud – toim) on leidnud end enesetapumõtetelt oma vanuse kohta ülemäära tihti. Mõni aasta tagasi õppis ta põhikoolis. Keegi ei osanud rõõmsameelse ja tubli õppuri malbe naeratuse taga näha, et midagi on valesti. «Koolis oli raske, kodus veel raskem,» sõnas ta.
Ühel õhtul leidis Hanna end kortermaja avatud akna äärelt – mõtted olid viinud teda tõsise enesetapukatseni. «Ei jaksa, ei jaksa, ei jaksa!» olid ainsad sõnad, mida Hanna tollest hetkest meenutada suutis. «Vihast vanemate vastu tahtsin alla hüpata, et neile mõista anda, kui halb mul on,» tunnistas ta.
Hannale meenus, et akna serval seisis ta ligi kolmveerand tundi. «Isegi külma ei tundnud, lihtsalt nutsin ja lugesin korduvalt kolmeni,» lisas ta.
Sisimas teadis Hanna, et väljapääs on alati olemas, kuid rasketel hetkedel ei suutnud seda endale teadvustada. «Sain viimaks aru, et enesetapp pole väljapääs, mida vajan. Sulgesin akna ja läksin magama,» ütles ta.
See jäi Hannale viimaseks endalt elu võtmise katseks, misjärel ta mõistis, et on viimane aeg otsida abi. Hanna selgitusel ei viinud teda vabasurmakatseni ükski kindel mõte ega juhtum – see oli pikk protsess, aastatepikkuste negatiivsete mõtete ja probleemide eiramise tulem.
Sundmõtted vallandusid mitmel põhjusel, mis olid põhjustanud Hannale depressiooni. «Luhtunud lähedussuhe, teistsugune kodune kasvatus ja eemaldumine sotsiaalsest elust,» lausus ta. «Olin noor ja naiivne ning arvasin, et enesetapp on ainus lahendus.»
Hanna tunnistas, et püüdis aeg-ajalt inimeste tähelepanu ennast vigastades. «Tekitasin kehale lõikehaavu, olles pettunud nii iseendas kui ka teistes,» lisas ta.
Hanna käsivarrel paistab veel praegu õhkõrn arm mõne aasta tagusest sügavast lõikehaavast.
Esmalt püüdis Hanna leida abi internetist. «Seal oli palju samasuguste mõtete ja naiivse ellusuhtumisega noori, tundsin end enamikus kirjatükkides ära,» ütles ta.
Paari kuu möödudes otsustas Hanna minna psühholoogi jutule, sest ta vajasin sõnalist kinnitust, et see kõik on mööduv.
Praegu võib Hanna kinnitada, et abi otsimine oli ainuõige otsus. «Noor inimene ei mõtle selgelt. Kui puudub kõige lähedasemate toetus, tunned end sageli ebavajalikuna,» põhjendas ta. «Kui liiga pikalt depressiooni või muu vaimse häire käes kannatada, unustad sootuks, mis tunne on elada normaalset elu.»
Hanna meelest ei saa kahtluse korral kunagi sekkuda liiga palju. «Suitsiid on tagajärg, ent sellele eelnevate põhjustega saame tegeleda ja ära hoida halvimat,» sõnas ta.
Kui tekib kahtlus, et lähedasel inimesel võivad olla enesetapumõtted, soovitas Silva Kärner püüda panna inimest arutlema probleemide üle, et ära aimata tema muret või kinnisideed. «Igale probleemile leidub lahendus, kuid lahenduseks ei saa olla elust loobumine, sest elu on inimesele antud vaid korra ja seda tuleb elada nii, et temast saaks rõõmu tunda,» lausus ta.
Enesetapp ei ole kunagi ka õigustus. «Väga sageli näeme inimesi, kellel on nii-öelda õpitud abituse sündroom, mille tagajärjel on nad hakanud tarbima alkoholi või teisi tugevaid uimasteid ega suuda ühiskonnas kohta leida,» ütles Kärner.
Teine äärmus on Kärneri tähelepanekut mööda sellised inimesed, kes julgevad võtta suuri riske, näiteks äritegevuses, kuid ei suuda oma tegemistega olla tasakaalus. Lootusetus, emotsioonide pinge ja kaos mõtetes võib haarata igaüht. «Ühed on tugevamad ja osavamad oma elukorralduse seadmisel, teised nõrgemad ning vajavad abi ja toetust,» sõnas ta.
Aasta Mehed/vanused Naised/vanused Kokku
2013 56,84,79,85,67 - 5
2014 28,32,51,57,57,59,62 63,75,81 10
2015 19,52,53,58,66,72,82,83 64,79 10
Allikas: politsei
Kommentaar
Katri-Evelin Kalaus
Psühhiaatria- ja psühhoteraapiakeskuse Sensus kliiniline psühholoog, psühhoterapeut
Põhjusi endalt elu võtta on palju. Sageli on selle taga mõni raske psüühika- ja käitumishäire, mis on jäänud kohaselt märkamata, ravita ja patsient on oma probleemidega üksi. Üldistav negatiivne mõtisklemine viib püsiva meeleolulanguse, masenduse ja lootusetuseni, millega toimetulekuks kasutatakse vahel äärmuslikke viise.
Oma negatiivsete mõtete, halva enesetunde või probleemse käitumisega, mis inimest subjektiivselt häirib, pole kunagi liiga vara kliinilise psühholoogi või psühhiaatri poole pöörduda. Kui mainitud probleemid takistavad inimese igapäevast toimetulekut, siis on igati mõistlik otsida spetsialisti abi.
Aina rohkem inimesi pöördub kliinilise psühholoogi ja psühhoterapeudi vastuvõtule kergete ärevus- ja meeleoluhäiretega ja palju varem, kui aastaid tagasi. See näitab, et teadlikkus vaimse tervise probleemidest ja tõhusatest sekkumismeetoditest on meie inimestele üha käepärasem. Mida varem sekkuda, seda kiiremini saadakse abi ja häire süvenemine hoitakse ära.
Ka on riiklik tervishoiusüsteem viimastel aastatel teadlikult panustanud psüühika- ja käitumishäirete tõenduspõhiste psühhoteraapiameetodite kättesaadavusse. Käesolevalt on kõigi sagedasemate psüühika- ja käitumishäirete raviks olemas tõendatult tõhusad psühhoteraapiameetodid.
Raskemate seisundite puhul kasutatakse sageli kombineeritud ravi ehk psühhoteraapiat koos ravimitega. Alates 2015. aastast on perearstidele loodud Teraapiafond, mille kaudu saavad nad oma patsiente suunata otse kliinilise psühholoogi juurde ja psühhoteraapiasse ning ka tasuda selle eest fondi rahast. Haigekassa maksab oma lepingupartnerite poole pöörduvate ravikindlustatud patsientide kliinilise psühholoogi vastuvõtu, uuringute ja psühhoteraapia eest.
Me kõik saame iga päev midagi ära teha selleks, et probleemid ei jääks märkamata ja inimesed nendega üksi. Oluline on panna tähele muutusi lähedaste käitumises, mõtisklemise sisus, emotsionaalses seisundis, pakkuda võimalusel abi praktiliste probleemidega tegelemisel, hoida tihedat kontakti oma üksi elavate lähedastega. Emotsionaalselt lähedastes suhetes olevad inimesed tulevad ka eluraskuste, sealhulgas psüühika- või käitumishäiretega paremini toime. Lähedase aitamiseks nõu saamiseks võib alati pöörduda kliinilise psühholoogi või psühhiaatri vastuvõtule.