Mänsakud krääksuvad kuusikus

Foto: Ingmar Muusikus

Suurepärane seenesuvi ajab inimesed metsa. Kui seenelise tee viib kuusikusse, võib sealt augustis kosta iseäralikku käredat krääksumist. Mõnes kõrgemas puuladvas toimetavad neli-viis kohvipruuni sulestiku ja suure nokaga haki mõõtu lindu ja teevad kõvasti lärmi. Need on mänsakud.

Nii nagu korilased metsas, on ka mänsakud paadunud metsaandide kogujad. Seente või marjade asemel huvitavad neid sarapikud ja pähklid. Suured kuused on mänsakute sünnikodu ja peamine elupaik, sarapuud nende all pakuvad aga lindudele talvist lemmiktoitu. Suve lõpus, kui pähklisaak valmib, asuvad pähklipurejad seda häälekalt üle vaatama ja talvistesse panipaikadesse tassima. Siis on palju rahmeldamist ja kisa-kära taevani.

Mänsak on pasknääri kauge sugulane, mõlemad kuuluvad vareslaste kilda. Värvikas pasknäär on arvukam ja kindlasti tuntum, sattudes sageli inimese silma alla. Tema kirg sügisel tõrusid koguda paneb sirguma uusi tammi. Samasugune on mänsaku osa metsas uute sarapike loomisel: kõiki talvevarusid ei leia lind üles, soodsasse kasvukohta peidetud pähklid lähevad hiljem kasvama.