Eelmisel reedel ilmus Facebooki lehele «Märgatud Paides» postitus, kus paidelane Evelin Palmiste jagas oma traumeerivat kogemust hommikust, kui ta kolmeaastase tütrega lasteaeda minnes märkas oma koera peksvat meest. Juhtunu kohta andis mitu lehelugejat vihje ka Järva Teataja toimetusele, mispeale otsustas leht asja lähemalt uurida.
«Täna sattusin oma pisikese 3aastase tütrega kohutava julmuse pealtnägijateks, mille pärast mul süda nii valutab ja hing nutab. Hommikul teel lasteaeda nägime kaugelt, kuidas üks meesterahvas peksis oma koera: kõigepealt lõi jalaga ja siis hakkas täiest jõust koera näkku ja pea piirkonda peksma (ca 10 korda). Karjusin, et ta lõpetaks, kuid kas ta ei kuulnud või eiras mind. Koer kisas ja nuttis valust. Järgnesin mehele ja terve tee sundis ta koera endale alluma, lõi teda rihmaga ja karjus ta peale.
Lähemale jõudes tundsin ka meesterahva ära. Hetkel veel ta nime ei avalda, kuna tal endal kooliealine laps, kuid kui vastavad organid, keda ma ka teavitasin, midagi ette ei võta, siis teen tema nime avalikuks. Minu Isabeli esimene lasteaiapäev on aga rikutud ja laps aina kordab «onu peksis kutsat....»,» kirjeldas ta nähtud pilti.
Lugu kommenteerinud Facebooki kasutajad mõistsid üksmeeleselt mehe teo hukka, nii mõnigi leidis, et sellise omaniku käest tuleks loom ära võtta, anda asjast teada politseile ja loomakaitsele.
Järva Teataja järelepärimise peale kinnitas Palmiste, et see juhtum tõepoolest aset leidis. «Väidetavalt oli koer teda hammustanud, aga kindlasti ei toimunud see minu vaateväljas, see tähendab, kui see hammustamine ka aset leidis, siis peksmine toimus ikka tükk aega hiljem,» ütles ta.
Koer, kellest Facebooki postituses juttu oli, on tööliini must Saksa lambakoer Bravo, kes oma peremehe Jüri Hiiemäega tol hommikul Rüütli tänaval liikus.
Et vahejuhtumist on korduvalt vihjatud ajalehele ja see on sotsiaalmeedias tekitanud suurt vastukaja, sai Hiiemäe teada hilisõhtul, mil ta Kaitseliidu õppustelt koju oli jõudnud ja arvuti lahti lõi.
Hiiemäe selgitusel oli tegemist erinevate asjaolude kokkulangemisega. Aset leidis igahommikune jalutuskäik, aga see, mida enamasti mõistetakse koeraga jalutamise all, on Bravole ja tema peremehele osa koolitusest. «Iga meie jalutuskäik sisaldab kuulekusharjutusi: koer peab käsu peale istuma, lamama, paigale jääma. Seekord andsin käsu lamada, aga ta ei teinud seda. Ma surusin ta turjast alla, mispeale ta lõi mulle hambad kätte,» lausus ta.
Kogenud koertekoolitajana tegi Hiiemäe seda, mida oleks teinud tema asemel ükskõik milline teine koolitaja: ta karistas koera, haarates loomal turjast, tõstis nelikümmend kilo kaaluva koera maast lahti ja raputas teda. «Ta peab tundma, et temast ollakse üle, muidu teda endale ei alluta. Ma ei tea täpselt, kui kaugelt see inimene seda kõike nägi, aga talle tundus see hirmsam, kui tegelikult asi oli,» põhjendas ta. «See ei olnud koera peksmine!»
Hiiemäe soovib selgitada, et kõrvaltvaatajale, kes pole koerte hingeelu, nende hierarhiareeglite ega koolitusmeetoditega kursis, võibki jääda mulje, justkui tegeldaks süstemaatilise loomapiinamisega.
Hiiemäe ütlust mööda pole vahet, kas tegu on pisikese taksi või Saksa lambakoeraga – reeglid on kõigile ühesugused. «Koer on karjaloom. Hundikarjas kakeldakse oma kaklemised ära ja tugevam saab juhiks. Selles «karjas», kuhu Bravo kuulub, olen mina juht ja ta peab alluma mulle.
Ma ei saa lubada, et koer hakkab minu kodus bossiks ja seab seeläbi ohtu ka minu pere. See, mida antud juhul nimetati peksmiseks, oli karistus selle eest, et ta sõna otseses mõttes hammustas kätt, mis teda toidab. See on kõige suurem viga, mida üks koer võib oma juhi suhtes teha.
Antud juhul ma karistasin teda ja tavainimesele, kes pole sellega kokku puutunud, võiski see tunduda jõhker. Kohe tekivad emotsioonid, kuidas, miks. Inimene mõtleb, et koer on nagu laps ning last ju ei tohi karistada. Koera ja inimese vahele ei tohi panna võrdusmärki. Ma küsiks siinjuures: kui politsei kasutab pätti taltsutades teleskoopnuia, siis kas see on peksmine või erivahendi kasutamine?»
Varem on Järva Teataja kirjutanud, et Bravost lootis peremees tulevast päästekoera, kuid juba toona polnud Jüri Hiiemäe kindel, kas asi läheb plaanipäraselt. «Eeldused ja võimed on tal olemas ja head – töökoer ikkagi, aga ta peab meie perele jäägitult kuuletuma,» lausus ta. «Kui reeglid on paigas ja koer teab, mida tohib, mida mitte, siis on meil kõigil hea olla. Töökoeraks saab ta siis, kui tekib vajadus tema järele. Samas võib ta jääda ka lihtsalt kuulekaks perekoeraks.»
Hiiemäe ei salgagi, et poolteiseaastase Bravo koolitamisega on tal tükk tegemist olnud ning juba algusest peale näitasid märgid, et kerge selle koeraga olema ei saa. «Koera võtmine on loterii. Selle loteriiga mul eriti ei vedanud. Kui ta kahekuusena mulle koju tuli, oli ta alakaaluline ja ebakindel – eks mõni nn ohumärk oli veel. Aga emotsioonid said võitu ja otsustasin siiski tema kasuks,» selgitas ta. «Oleksin pidanud kohe palju konkreetsem olema, et ta endale allutada. Nüüd, kui ta on vanem, on seda raskem ja keerulisem teha. Inimene õpib kogu elu, nii ka mina ja usun, et Bravo on ükskord oma nime vääriline. Esimeseks koeraks ma töökoera kellelegi ei soovita.»
Hiiemäe nõustub ka sellega, et vahejuhtum leidis aset vales kohas, kus oli pealtnägijaid, sealhulgas väike laps, kellel on toimuvat raske mõista. «Pealtnägijate ees ma vabandan ja arvatavasti oli minu selgitustest siin kasu. See oli karistus, mille ajastus oli õige, kuid toimus kõik vales kohas. Karistus olnuks mõttetu, kui oleksin koera karistanud alles siis, kui koju tagasi jõudsime. Karistus peab olema kiire, vältimatu ja konkreetne,» lausus ta.
Hiiemäele meenus, et on kolme Paide linnapeaga rääkinud, et linnas peab koerte tarvis olema koolitusväljak, kus kõik koeraomanikud saaksid oma koera koolitada. «Seni on erinevad volikogud otsustanud, et linn ei vaja seda. Siiski tegutseb laupäeviti (kell 14) kodukoerte kuulekuskoolituse rühm Järvamaa kutsehariduskeskuse staadionil, millest on kõigil koeraomanikel koos koertega mõistlik osa võtta,» ütles ta.
Järva Teataja palus juhtunu koha kommentaari politsei- ja piirivalveametilt, kus koertejuhid iga päev töökoerte koolitamisega tegelevad.
Kuressaare politseijaoskonnas töötava Lääne prefektuuri teenistuskoerte koolituse eest vastutava Silvar Rattase selgitusel lähtub politsei oma koolitustes sellest, et koerajuhi ja tema neljajalgse kaaslase vahel areneks usalduslik suhe. «Füüsiline vägivald inimese ja looma vahel usalduslikku sidet ei loo,» ütles ta. «Koerajuht peab küll ennast looma suhtes kehtestama, kuid koera väärkohtlemine pole kindlasti selleks õige meetod. Meie töös on peamine see, et koera ja tema juhi koostöö toimiks laitmatult, koer järgneks ja kuuletuks juhile kõhklematult, aga kui koer peremeest kardab, siis sellist sidet ei teki.»
