«Täna sattusin oma pisikese 3aastase tütrega kohutava julmuse pealtnägijateks, mille pärast mul süda nii valutab ja hing nutab. Hommikul teel lasteaeda nägime kaugelt, kuidas üks meesterahvas peksis oma koera: kõigepealt lõi jalaga ja siis hakkas täiest jõust koera näkku ja pea piirkonda peksma (ca 10 korda). Karjusin, et ta lõpetaks, kuid kas ta ei kuulnud või eiras mind. Koer kisas ja nuttis valust. Järgnesin mehele ja terve tee sundis ta koera endale alluma, lõi teda rihmaga ja karjus ta peale.
Lähemale jõudes tundsin ka meesterahva ära. Hetkel veel ta nime ei avalda, kuna tal endal kooliealine laps, kuid kui vastavad organid, keda ma ka teavitasin, midagi ette ei võta, siis teen tema nime avalikuks. Minu Isabeli esimene lasteaiapäev on aga rikutud ja laps aina kordab «onu peksis kutsat....»,» kirjeldas ta nähtud pilti.
Lugu kommenteerinud Facebooki kasutajad mõistsid üksmeeleselt mehe teo hukka, nii mõnigi leidis, et sellise omaniku käest tuleks loom ära võtta, anda asjast teada politseile ja loomakaitsele.
Järva Teataja järelepärimise peale kinnitas Palmiste, et see juhtum tõepoolest aset leidis. «Väidetavalt oli koer teda hammustanud, aga kindlasti ei toimunud see minu vaateväljas, see tähendab, kui see hammustamine ka aset leidis, siis peksmine toimus ikka tükk aega hiljem,» ütles ta.
Koer, kellest Facebooki postituses juttu oli, on tööliini must Saksa lambakoer Bravo, kes oma peremehe Jüri Hiiemäega tol hommikul Rüütli tänaval liikus.
Et vahejuhtumist on korduvalt vihjatud ajalehele ja see on sotsiaalmeedias tekitanud suurt vastukaja, sai Hiiemäe teada hilisõhtul, mil ta Kaitseliidu õppustelt koju oli jõudnud ja arvuti lahti lõi.
Hiiemäe selgitusel oli tegemist erinevate asjaolude kokkulangemisega. Aset leidis igahommikune jalutuskäik, aga see, mida enamasti mõistetakse koeraga jalutamise all, on Bravole ja tema peremehele osa koolitusest. «Iga meie jalutuskäik sisaldab kuulekusharjutusi: koer peab käsu peale istuma, lamama, paigale jääma. Seekord andsin käsu lamada, aga ta ei teinud seda. Ma surusin ta turjast alla, mispeale ta lõi mulle hambad kätte,» lausus ta.
Kogenud koertekoolitajana tegi Hiiemäe seda, mida oleks teinud tema asemel ükskõik milline teine koolitaja: ta karistas koera, haarates loomal turjast, tõstis nelikümmend kilo kaaluva koera maast lahti ja raputas teda. «Ta peab tundma, et temast ollakse üle, muidu teda endale ei alluta. Ma ei tea täpselt, kui kaugelt see inimene seda kõike nägi, aga talle tundus see hirmsam, kui tegelikult asi oli,» põhjendas ta. «See ei olnud koera peksmine!»
Hiiemäe soovib selgitada, et kõrvaltvaatajale, kes pole koerte hingeelu, nende hierarhiareeglite ega koolitusmeetoditega kursis, võibki jääda mulje, justkui tegeldaks süstemaatilise loomapiinamisega.
Hiiemäe ütlust mööda pole vahet, kas tegu on pisikese taksi või Saksa lambakoeraga – reeglid on kõigile ühesugused. «Koer on karjaloom. Hundikarjas kakeldakse oma kaklemised ära ja tugevam saab juhiks. Selles «karjas», kuhu Bravo kuulub, olen mina juht ja ta peab alluma mulle.