11. oktoober 2016. Siseministeerium annab teada: «Täna saabus Kreekast Eestisse kaheksa Euroopa rändekavaga vastu võetud sõjapõgenikku. Ühes Süüria perekonnas on ema, isa ja üks laps. Mehel on kõrgharidus infotehnoloogia erialal ja naisel inglise keele filoloogiast. Mees on töötanud õpitud erialal, pidades oma firmat. Nii naine kui ka mees räägivad peale oma emakeele inglise keelt. Pere asub elama Türil.»
Loetud minutid hiljem on pressiteade jõudnud uudisteportaalidesse ja netikommentaatorid koguvad kohe tuure: ühel pagulasel pole meie väikesse aedlinna asja, poliitikud Toompea mäe otsas sõlmivad kokkuleppeid rahvaga nõu pidamata ja üleüldse tuleks pigem kohalikele puudustkannatavatele rohkem tähelepanu pöörata, mitte suvalisi võõramaalasi üle kullata, neile kortereid ja toetusraha jagades.
Kirjutajad on eestlased, anonüümsed kommentaatorid. Mõnigi neist türilane.
Kolm nädalat hiljem istub Alaa´ Atiya (25) oma uues kodulinnas Türil viiekorruselise maja viimasel korrusel asuva korteri avaras elutoas. Alaa´ ja tema abikaasa Abbas (34) on sõbralikud ja avameelsed.
Poolteiseaastane Sham vaatab isa sülest külalisi oma suurte siiraste lapsesilmadega, ühtäkki sirutab käe ja ütleb rõõmsalt: «Aitäh!». Lisab veel igaks juhuks «Täh-täh!»
Peamiselt räägib Alaa´, abikaasa hüpitab tütrekest süles ja vaatab kannatlikult koos temaga telefonist araabiakeelseid multikaid. Sham uudistab telefoniekraani särasilmil ja aeg-ajalt kommenteerib sealt nähtavat ainult talle arusaadavas keeles. Mitte miski ei reeda, mida on kolmeliikmeline pere pidanud viimaste kuude jooksul läbi elama.
Veidi piinlik on paluda, et nad seda uuesti meenutaksid.
«Hirm oli, kogu aeg oli hirm,» ütleb Alaa´. See käib Süüria kohta. Mitte Eesti. Mitte Türi. Siin ei näe asju, mida Alaa´ ja tema pere on Süürias näinud. Asju, millest tele- ja raadiouudised räägivad pea iga päev. «Süürias toimus järjekordne pommirünnak» või «ISIS võttis pantvangi viiskümmend tsiviilelanikku,» teatab uudistelugeja kiretult.
Teiste päevauudiste vahel kõlab see justkui midagi igapäevast ja eestlasele jääb kõik kaugeks. Võõras sõda võõras riigis.
Alaa´ on seda näinud lähedalt. Liigagi lähedalt. Ta on näinud raketirünnakuid, tulevahetusi, on näinud, kuidas Daesh (araabiakeelne vaste ISISele – toim) pantvange võtab ja neil päid maha lõikab. Ta räägib sellest ausalt ja ilustamata, otsib aeg-ajalt sobivaid sõnu. Silmist on näha, et see on raske. Ta on väsinud.
Anonüümne netikommentaator teab, et Alaa´ ja tema pere on parasiidid. «Peavad ronima külma ja talvisesse Euroopasse. Need mehed on haletsusväärsed argpüksid. Selle asemel, et oma kodumaal kord majja lüüa, ronivad meie lastega perede kukile,» põrutab kommentaator. Lisab veel, et ikka hea lollikari. Tulevad tuhandeid kilomeetreid külmale maale.
Lähistroopiline mandriline kliima, oma maja, töö, arvestatav elatustase, pere, sõbrad. See oli Alaa´ ja Abbasi ideaalne elu Deir-Ezzoris, Süüria suuruselt seitsmendas linnas. Rohkemat poleks nad osanud tahtagi. «Deir-Ezzori hiilgusest pole enam midagi järel, kuid minu mälestustes on see ikka imeilus linn,» ütleb Alaa´.
Praegu võib seda ilu vaid aimata. Internet kuvab ette pildid Deir-Ezzorist. Nähtav meenutab pigem märtsipommitamise üle elanud Tallinna. Varemed. Polegi vahet, mis linn on, varemetes linnad on kõik ühte nägu. Linnas valitseb Daesh.
Kodusõda on Süürias kestnud aastaid, sellest hoolimata üritasid Alaa´ ja Abbas elada normaalset elu. Nii normaalset, kui see üldse ühes sõjast lõhestatud riigis võimalik on. Abbas töötas IT-spetsialistina ja ülikoolis inglise kirjandust tudeerinud Alaa´ õpetas inglise keelt.
Poolteist aastat tagasi sündis neil tütar Sham. «Minu õnn, Sham on mulle kõige suurem õnn!» ütleb Alaa´ siiralt.
Linnas, kus käisid kogu aeg lahingud valitsusvägede ja Daeshi võitlejate vahel, tuli lõivu maksta ka Alaa´ perel. «Ma kaotasin kõik. Kõik,» ütleb ta vaikselt. Jutusse tekib paus. Valusad mälestused kerkivad jälle esile.
Oli vaid aja küsimus, millal linna eri piirkondades käiv lahingutegevus nendeni jõuab. Maja sai raketirünnakus tabamuse ja Alaa´ ütleb, et välja pääsesid nad viimasel hetkel. Läbi ime jäid ellu, ent kodu oli täielikult hävinenud ja noor pere leidis end tänavalt. «See oli hetk, kui ma otsustasin: me peame lahkuma,» sõnab ta.
Tütar Sham oli siis viis kuud vana ja tõenäoliselt pole temal juhtunust kasvades ühtegi mälupilti, aga ema meelest pelgab tüdrukuke siiani valju müra, alateadvuses seostub see talle pommitamise ja lahinguga.
Võimalusele põgeneda kodulinnast Damaskusse või Alepposse tõmbas Daesh kriipsu peale. «Me püüdsime, aga Daesh ütles ei ega lubanud minna kuskile, kus olid võimul valitsusväed,» ütleb Alaa´.
Jäi vaid üks moodus. Sama tee, mida tuhanded põgenikud olid kasutanud juba enne neid, et pääseda sõja laastatud riigist. «Tuttav lubas meid aidata põgeneda Türgi piiri äärde. Otsustasime minna,» meenutab Alaa´, kuigi sõja alates olid nad kindlad, et tulgu mis tuleb, nemad kodumaalt ei lahku. Läks teisiti.
Olukorrast Süürias on kõige täpsemaid andmeid siiski anonüümsel kommentaatoril. «Miks nad oma kodumaale tagasi ei saadeta. Sõda ei toimu seal igal pool. Või näiteks lähiriikidesse nagu Saudi Araabia,» tulistavad sõrmed klahvidele. «Täielik jaburdus. Mis kurat toimub? Kas valge inimene on idioot»
Tee tundmatusse sai alguse Süüriast 7. märtsil, Türgi piirini jõudmiseks kulus kolm päeva. Sobivat võimalust üle piiri pääseda ootasid nad piiriala lähedal metsas. Polnud telke, magamiskotte, mitte mingisugust peavarju. Öösel sooja saamiseks tehti lõke üles.
Et üle Türgi piiri pole kerge pääseda, seda teadis ka Alaa´. Ta oli kuulnud, et piirivalvurid on piiriületajaid tulistanud. Ka tema oli näinud piiritsoonis relvastatud püssimehi, kelle ilmet polnud vaja kaheti mõista.
Teisele poole piiri nad siiski pääsesid, nagu tuhanded teised enne ja pärast neid. Salaja ja eluga riskides.
Tasuta asju pole olemas. Ka mitte sõjapõgenikele. Pea iga sammu eest tuli maksta vahendajatele ja smugeldajatele. Raha aga Alaa´l polnud, sest kõik vähegi väärtuslik oli jäänud raketitabamuse saanud majja.
Alles oli vaid mehe pulmadeks kingitud kuldkaelakee, mille eest ta lunastas kohad paadis, mis pidi põgenikud Kreekasse toimetama. 19. märtsi varahommikul seadis pisike ülerahvastatud paat nina Kreeka poole. «Meid oli seal umbes kuuskümmend: mehed, naised, lapsed. Smugeldajad olid raha kätte saanud ja neid paadis olijate saatus ei huvitanud. Paljudele jäi kipakate aluste ja ülerahvastatuse tõttu vesine põgenemistee lühikeseks – ka Alaa´ nägi meres ulpivaid laipu. «Ma ei taha siiani merd näha. Lihtsalt ei suuda,» tunnistab ta.
Anonüümsel kommentaatoril tekib siiski veel üks küsimus: «Huvitav, palju neid kavatsetakse siia tassida – ehk aitab juba ?!»
Palju ei puudunud, et ka Alaa´, Abbase ja väikese Shami märjaks hauaks oleks saanud helesinine Egeuse meri. «Kreeka vetesse jõudes lükati meid lihtsalt paadist välja,» sõnab ta. Üsna viimasel hetkel appi jõudnud rannavalvet tänab Alaa´elu lõpuni. Nad päästsid nende pere elu. «Ma tänan kreeklasi südamest!» ütleb ta.
Ka nemad viidi Lesbose saarele, kus inimkaubitsejate teele saadetud paadid peamiselt randuvad. Juhul, kui kohale jõuavad. Tihti jõuavad Kreeka rannikule ka tühjad alused.
Põgenikelaagris sai kolmeks kuuks Alaa´ pere ja nende kuue lähisugulase elupaigaks pisike telk. See oli ka viimane piir. Täiskasvanu kannatab ehk kasinad olud välja, kuid väike laps mitte. «Sham oli tihti haige,» ütleb Alaa´, kellel lõpuks õnnestus välja rääkida ühes majas üks pisike tuba. «Meile sellest piisas, laps ei pidanud enam telgis elama.»
Alaa´ jõudmine Lesbosele sattus täpselt pagulaskriisi haripunkti. 18. märtsil sõlmisid Euroopa Liit ja Türgi kokkuleppe, mille järgi lõpetatakse ebaseaduslik ränne ja asendatakse seadusliku ümberasustamisega Euroopa Liitu.
Leping kehtestas, et kõik põgenikud, kes olid saabunud pärast 19. märtsi, saadetakse tuldud teed tagasi. Alaa´, kes läks täitma avaldust, et liituda ümberasustusprogrammiga, sai oma ehmatuseks teada, et pere toimikul on märge, justkui olnuks nad saabunud Kreekasse 22. märtsil. Kas oli tundmatu ametnik teinud apsaka meelega või kogemata, ei tea enam keegi.
«Ma olin šokis,» ütleb juba telklaagrist pääsemise lootust näinud Alaa´. Sõnum oli liiga ränk ja ta sattus haiglasse, vintsutustest kurnatud organism ja kõrge vererõhk vajasid arstide sekkumist.
Kuupäev toimikul oli vale. Nad olid jõudnud Lesbosele 19. märtsil, mida tõestas ka nende saabumisel randmele kinnitatud pael. «Sellel paelal oli kirjas 19. märts,» sõnab Alaa´.
See räsitud pael sai nende piletiks vabadusse. Paberid vormistati ümber ja järgmine samm oli käik Ateenasse, kus tuli täita asüülitaotlus. Mõni päev hiljem helises Alaa´ telefon. «Mulle öeldi, et tule ja vaata, kuhu maale sa elama lähed,» meenutab ta esimest kokkupuudet Eestiga.
Ametniku ees kontorilaual oli 14 toimikut, Alaa´ oma neist kõige alumine. Koridoris oma järge oodates kuulis ta, kuidas enne teda oma edasise saatuse kohta otsust kuulnud asüülitaotlejad teisel pool ust meeleheitel karjusid, nutsid, sõimasid ja palusid Jumalat. Nad saadeti Bulgaariasse, kus tingimused polnud ülemäära paremad kui Kreekas.
«Ma lihtsalt tundsin sisimas, et meiega nii ei lähe. Ainult mitte Bulgaariasse! Ma olen kogu juhtunu eest juba oma tervisega maksnud,» meenutab Alaa´ mõtteid, mis Ateena asüüliametis otsust oodates peast läbi jooksid. Aimdus osutus õigeks ja viimase toimiku omanik kuulis sõnu: «Teie lähete Eestisse.»
Türi on anonüümse kommentaatori arvates pagulastest lahtisaamist arvestades hea valik. «Türile saatmine on igati hea mõte. Kui põgenikud seda kohta näevad, jooksevad nad samal päeval Süüriasse tagasi,» räägib kommentaator kevadpealinna «võludest». Igaks juhuks, kui jutt selgusetuks jäi, lisab ta repliigi: «Türilt pekstakse nad minema. No doubt!»
Samamoodi nagu keskmine eestlane peab Süüriat otsima kaardilt, pidi ka Alaa´ Eesti kohta kõigepealt infot otsima. Ta luges õhinal kaugest riigist, kus on pimedat aega rohkem kui valget, kus leiutati Skype ja kus inimesed räägivad kummalist, laulva kõlaga justkui haldjakeelt.
Vestelda tuli ka Eesti ametnikega. «Nad oli sõbralikud ja toetavad,» ütleb Alaa´. Asjaajamisele kulus kuu ja siis oli minek. Või tulek. Edasist teame juba pressiteatest.
Anonüümne kommentaator tunneb ka muret, et tulijad on saanud liiga head tingimused. «Paigutati nad muidugi kõigi mugavustega elamisse, mis on äsjaremonditud ja hästi sisustatud. Kohalikele käivad linna elamispinnana ka saja aastased ilma veevarustuseta barakid ka.» Tema teada saavad Türi vallavalitsuse liikmed ja vallavanem nüüd preemiat ja valla abivajajate mured saavad täidetud tagasihoidlikumalt.
Vaid loetud nädalad tagasi oma uuel kodumaal tasapisi elu sisse seadnud Alaa´ väike pere ei istu Türil nelja seina vahel. Nad on käinud juba eesti keele tundides, lapsega mänguringis ja mänguväljakul, toidupoes saavad kenasti ostud tehtud.
Alaa´ ja Abbas näitavad keelekursustelt kaasa võetud kodutööd: lehele on trükitud lihtsad eestikeelsed käibefraasid, ingliskeelsed vasted taga. Veerivad võõras keeles sõnu ja püüavad järele öelda. Esialgu paneb tulemus mõlemat itsitama. Teadagi pole eesti keel kergemate killast.
Alaa´ ütleb ausalt, et tema kokkupuuted eestlastega on olnud üksnes meeldivad. Ta on piiritult tänulik pere tugiisikule ja vallavalitsuse sotsiaaltöötajale, kes on neid igati aidanud. Kordagi pole perele jäänud muljet, et nad pole siia oodatud, et neid ei taheta. «Oleme tavalised inimesed. Samasugused nagu teie,» kinnitab Alaa´. Pildistamise ajaks sätib ta oma paksud tumedad juuksed hidžaabi alla peitu. See on mosleminaiste peakate, mis jätab kandja näo nähtavale ning üldise nõude järgi peab seda kandma ka lähisugulaste ringi mitte kuuluvate meeste ees.
Ilmselt pole kaaslinlased teda hidžaabi kandmas näinud, sest põhjamaises kliimas teevad sama töö ära müts ja sall.
«Siin tuleb alustada uut elu, otsast peale. Süürias poleks me saanud Shamale turvalist elu pakkuda,» ütleb Alaa´. Edasi tuleb leida tööd. Seda nad ka otsivad.
Alaa´ loodab, et IT-spetsialistist abikaasa leiab rakendust enne ja tema saab veel lapsega kodus olla. Justnimelt kodus, sest oma Damaskusse jäänud emale ütles Alaa´ juba telefonis, et Eesti on tema teine kodu. Pääsemise koht.
«Mul oli lootus kadunud,» märgib ta. Teekond tuli ette võtta, sest teisiti poleks enam saanud. «Ma ei tea, kas pääsengi kunagi oma kodumaale tagasi. Kuigi maa ja linnad on suures osas hävitatud, on paljud inimesed siiski jäänud,» arutleb Alaa´ oma Türi-kodus istudes. Akna taga sajab lund.
Lokkispäine väike Sham tatsab toas ringi ja on rõõmus. «Täh!» ütleb ta. Eesti keeles.
Süüria sõda
2011. aastal nn Araabia kevade mõjul alanud rahumeelsed protestid ägenesid armee vägivaldse reaktsiooni mõjul, viies Süüria kodusõjani, mis kestab praeguseni. 2011. aasta juulis rajasid riikliku armee väejooksikud Vaba Süüria Armee. Riigi territoorium on jagunenud valitsusvägede, opositsiooni ja kurdide käes olevaiks aladeks, Süüria majandus on purustatud ning riigiaparaadi teovõime äärmiselt piiratud.
Süüria inimõiguste olukord on üks halvimaid maailmas. Inimõiguste organisatsioonid Human Rights Watch ja Freedom House on arvanud Süüria mittevabade riikide hulka.
Süürias vahistatakse meeleavaldustel demokraatlike vaadetega inimesi ja inimõiguslasi, pannakse kinni veebilehti, vahistatakse blogipidajaid ja kehtestatakse reisikeelde. Omavoliline kinnipidamine, piinamine ja inimeste kadumine on laialt levinud. Süürias on naised tagakiusatud.
ÜRO andmeil on Süüria kodusõjas 2011–2014 surnud kuni 136 000 inimest. Naaberriikidesse Jordaaniasse, Liibanoni, Türki ja Iraaki on rännanud üle 1,7 miljoni põgeniku.
Allikas: Wikipedia
Deir Ezzor
Süüria idaosas asuv riigi suuruselt seitsmes linn, mis asub Eufrati jõe kallastel, riigi pealinnast Damaskusest 450 kilomeetrit kirdes.
Samanimelise kubermangu pealinn. 2004. aasta rahvastikuregistri andmetel elas pealinnas 239 196 inimest.
2011. aastal, kui algas Süüria kodusõda, võtsid president Bashar al-Assadi vastased mässajad võimu ligi pooles linnas oma kätte. 2014. aastal võttis mässajate hõivatud territooriumil võimu üle ISIS. Alates sellest ajast on ISIS püüdnud oma kontrolli alla saada ka neid piirkondi, mis on veel jäänud kubermangu valitsusalasse.
Allikas: Wikipedia