Laupäeval oli Paide spordihall pungil rahvarõivais inimesi, kelle olid oma sünnipäevapeole palunud Eesti tantsujuhtide rahvatantsurühm (ETR), pidulikkust lisas õhtu lõpul kätte antud Anna Raudkatsi stipendium.
Rahvatantsijad pidasid Paides pidu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolmetunnise kontserdi «Kägara 11» lõpus seisis ligi 900 tantsijat hiirvagusi ühendatud kätega saalis püsti ja tunnistas hetke, kui tantsulooja ja
-õpetaja Helju Mikkel võttis vastu Anna Raudkatsi nimelise elutööstipendiumi. «Me kõik oleme Anna nägu, meie valvata ja hoida on Eesti rahvatantsutuli, sest tema valgustab ja tema valguses ei eksi teelt,» lausus Mikkel preemiat vastu võttes.
Pidulikule hetkele eelnes kontsert, mille peaesineja oli 45aastaseks saanud ETR, kuid lisaks neile käis tantsuväljakul veel umbes 40 rühma jagu rahvatantsijaid üle Eesti.
«Kägara 11» lavastaja, ETRi kauaaegne liige Ülo Luht, millest saite mõtte pidada pidu Paides?
Tahtsime teha ühe südamliku asja Eestimaa südames, lisaks leidsime siit eest väga südamlikud inimesed.
Esimene «Kägara» oli 1987, järgmised 1989, 1991, 1993, 1995 ja 1997, need peod olid Tallinna linnahallis. Et nüüd oli meie rühma sünnipäev, ühendasime selle Anna Raudkatsi sünniaastapäeva tähistamisega. Et tants kägara viitab sellele, et kõik on koos, sai kõik Eestimaa keskele kutsutud.
Kuigi ETRi nimetus viitab rahvatantsurühmale, teete seal ju palju muudki peale tantsimise. Millega tegelete?
Selle koosluse üks läbi aegade parim asi on olnud, et see on parim seminarivorm. Tantsud, mida õpime, võtame võimalikult autorilt, teeme esinemisküpseks, oleme protsessis sees.
Kui palju on Eestis võimalusi õppida rahvatantsu professionaalsel tasemel?
Esimene võimalus on olnud juba 1950ndatest aastatest alates rahvatantsuõpetajate suvekursused. Siis kujunes sinna juurde rahvatantsujuhtide kool, mis vanasti oli nii, et igal suvel üks kuu laagrit. Kui see vorm lõppes ja kui 1988. aastal loodi ERRS (Eesti rahvatantsu ja rahvamuusika selts – toim), võttis selts kursuste korraldamise enda peale.
Aga see on nagu algõpe. Võiks öelda, et kui olen algkursuse lõpetanud, siis ETR on nagu ülikool.
Kas võib öelda nii, et Eesti kõige paremad tantsuõpetajad on ETRi liikmed?
See kõlab natuke nii, et kui mõni tantsuõpetaja loeb, siis ta mõtleb, kas tema ei olegi hea.
Ütleme, et ETRi liikmete hulgas on suur hulk maakonna ning ülemaaliste pidude korraldajaid ja tegijaid. Oleme ausad, näiteks Ülle Jääger või Anneli Pihlak pole ju kehvemad kui Ülo Luht või Rein Kippar. Ei ole ju tegelikult!
Kuidas ETR praegu elab?
1968-69, kui mina rühmaga liitusin, olid kuuajalised suvelaagrid. Kuu aega olime koos ja tantsisime kuus-seitse tundi päevas. Aeg oligi see, mis selle lõpetas.
Näiteks viimane kokkutulek oli Ülenurme gümnaasiumis. Reede õhtul kell seitse olid kõik rivis, pool tundi liigutasime lihased ja kondid lahti ning hakkasime valmistuma «Kägara» kontserdiks nende tantsudega, millega me seal esinesime. Siis tegime ära aastakoosoleku, aruanded ja kõik muu.
Järgmisel hommikul kell kümme olid kõik rivis, jätkus füüsiline töö tantsu kallal. Siis arutasime 2014. aasta tantsupeo ideekavandi konkursi reglementi, avaldasime mõtteid, mis edastatakse laulu- ja tantsupeo sihtasutusele.
ETR on silmaringi laiendamine, et tantsujuht mõtleks natuke laiemalt kui oma rühmast.
Kui palju teil liikmeid on?
Nimekirjas on 40 ringis, aga aktiivseid, kes veel ka jalgu liigutavad, on 30.
45 aastat on olnud juba päris pikk aeg, näete sellel rühmal veel pikka tulevikku?
Neljakümne viies viimaseks sünnipäevaks küll ei jää. Kui arvata, et paremad päevad on möödas, võiks ju kohe minna laiali.
Kui rühm leiab endale õige niši ja on eelkõige eesti rahvatantsujuhtide rühm, siis ma ei näe mingit ohtu, et peaks laiali minema.
TEAVE
Anna Raudkats
Rahvapärimuse koguja, õpetaja, soveldaja, lavastaja, spordiorganisaator ja raamatute autor Anna Raudkats sündis 23. veebruaril 1886. aastal.
Anna Raudkats oli esimene Eestist pärit naisüliõpilane, kes lõpetas Helsingi ülikooli juures asuva võimlemisinstituudi.
Tema suur unistus oli välja anda põhjalik mängude raamat. Ühe mahuka raamatu asemel ilmus siiski mitu väiksemat käsiraamatut: «Mängud I–VI», «Eesti rahvatantsud», «Valimik Põhjamaade tantse», «Ilu ja Tervis».
Anna Raudkatsi lai silmaring, lisaks ülikooliaegsed teadmised ja kogemused kogumisretkedelt lõid soodsa pinnase käsitleda rahvatantsu selle laiemas tähenduses.
Ei püütud tantsus ümber kehastuda esiisadeks-emadeks, vaid eestipärast tantsu tantsides elada välja oma tunded ja mõtted. Sai alguse harrastusrahvatants ehk tantsu esitamine pealtvaatajaile.